K, 1350. päev: 42 miljonit

Arenenud kapitalismi tingimustes on seda raske uskuda, aga hommikul ei ole sooja vett.

Ühinesin eile õhtul sugupuuhuviliste veebilehega geni.com ja juba täna hommikuks, napp kümme tundi hiljem, teatab Geni, et ta teab mul olevat 42 miljonit kõvera kase kaudu sugulast! Ossa poiss, mu päris-suguvõsatarkvaraga kulus 15 000. järjenumbrini jõudmiseks ligi kümme aastat.* Isa ja onu vahelist abielu ega vendlust iseendaga (millest kirjutas just eile feisspukis siinkandi kolleeg) Geni mulle veel ei paku, aga täna hommikul arvab, et üks mu vaarisa võiks olla mitte vigurivändast rätsep TR, vaid vanapooltädi kasuisa JT. Meiliarutluses viimase sisestanuga selgub, et no eks tema pannud mu vanapooltädi vanemateks mitte sünni-, vaid kasuvanemad, ning Geni mitmeid vanemaid ei luba. Mu vanapooltädi kahe eksemplari kokkusulandamisel on talle tekkinud kaks ema ja üks isa, aga Geni kisab sinna juurde, et midagi on valesti, vanemaid on kolm. Neljandat juurde lisada kahjuks ei lase, kuigi sellega saaks kõik korda. Isegi mu iidne (1998, Win 3.1!!) päris-sugupuutarkvara Brother's Keeper (millest mul on Vistas üpris rahuldavalt jooksev registreeritud eksemplar ja trükitud kasutusjuhendi vahel autori autograafiga kleepsilt) lubab, sealjuures ka märkida, kas teised vanemad on sünni-, kasu- või kasvatusvanemad.

* Linnalegend, et inimkonna kes tahes isik on kellele tahes teisele isikule kõige rohkem kuue isiku kaudu tuttav, on täitsa tõenäoline. Nimelt on maailma rahvaarvu kuues juur 44, mis on keskmiseks tuttavate arvuks just paras. Viies juur oleks 93, mis on ka võimalik; neljas juur on juba veidi suurevõitu 288.

Täna ei saa ma suvist graafikut väga pikalt ära kasutada, sest hommikul on igavavõitu tarkvaraesitlus. Igavus seisneb selles, et teeksin sama asja praktiliselt ise ega vaataks ekraanile heidetud pilti. Et ma meie itimehi kõiki nägupidi ei tunne (nad on nüüd teises majas), võib olla, et ettekandja oli keegi selle tarkvarafirma mehi ehk siis mitte reaalne kasutaja ning ta ei osanud näidata, mida teeb tarkvara vana versiooni mõne tuntud komistuskiviga.

Täna näevad mu paljunäinud toimetajasilmad tõlget „hammaste varuosad” (dental replacement parts). Usun, et jutt on mitte hammastest, vaid pigem ikka hambaraviseadmetest (teine osa on siin).

Teatavasti on üks jõledamaid tegevusi maailmas tagasiside ruudus kirjutamine. Usina töö tulemusel (ja uue suure kuvaripinna toetusel) valmib juba ennelõunal 20-leheküljese tõlke kohta kliendi saadetud paranduste 15-leheküljene kommentaar, kus iga paranduse kohta öeldud, mida ma asjast arvan. Nagu enne puhkust juba märgitud, arvan vägagi. Keelehuvilistele imetlemiseks näiteks „parandused”, kus toimetatud tõlkes olnud küsimus „Mis dokumente tuleks lugeda?” (millele järgnes vajalike dokumentide loetelu) oli saanud uueks sõnastuseks „Milliseid dokumente tuleks lugeda?” („näiteks miniatuuridega ja kalligraafias jaapanikeelseid”, oleks sellele täiesti korrektne vastus) ning üks mata-vorm oli spetsiaalselt „parandatud” kujule -matta. Paaris kohas oli pandud komasid kohtadesse, kus nad eesti keeles ei käi, ja leitud, et selguse huvides lisatud sõnad tuleks kindlasti ära kustutada. Ja nii edasi. Selle sodipodi peale arvas klient (st mingi Eesti ametnik, kellelt klient küsis ning kellel on aega maa ja meri professionaalsete tõlkijate stiili ja keelt „parandada”, nagu seda Eesti tõlkevõhikuist, aga tigedatel ja tähtsatel ministeeriumiametnikel ikka on), et tõlkes oli hulk nõrku kohti, sealhulgas stiil. See ajas mul kopsu muidugi üle maksa ning enamik mu kommentaarist olgi selgitamist, miks meie variant oli õigekeelne, aga parandus mitte.

Pärastlõunal, kui see jama kaelast, kohvikus keelerühmaga sügise puhkusepäevade kokkuleppimine ja suviste puhkusejuppide muljete vahetamine. Ringlusesse läheb ka Raua teine raamat. Seejärel puhkusetaotlust esitama asudes ei suuda ma oma krüptilistest märkmetest („pank+nimi+!” – mis see ka ei oleks) taastada ajahaldussüsteemi salasõna, tuleb teha uus.

Õhtul on töömaja kõrval olev ehitusplats sama haudvaikne kui hommikul. Mõtlesin veel, et midagi on sellega nagu valesti – kuni taipasin, et vohh!! ehitajad on kollektiivpuhkusel. Ei tea, kas midagi taolist keset suve kuskil mujal maailmas ka juhtub?

Kirikmäe prismas ei ole randmetoega hiirematte (tööl olev mu isiklik on usinast kasutusest lagunenud kolme faasi: alus, tatilaadse konsistentsiga geel (millega meenub kooliaegne anekdoot uute materjalide teemal) ja riidest kate), rääkimata klaviatuuri pikkadest geelrandmetugedest. Praegu korteris randmetuge ei ole ja randmete all on terav lauaserv.

Õhtul selgub, et Geni on ka mulle hakanud tegema oma iseloomulikke trikke – nimelt väidab, et mul on kaks samade perekondlike parameetritega ämma ja kolm kloonitud venda ning onunaise isa on olnud abielus kahe samanimelise naisega, kellega on tal olnud kaks komplekti samanimelisi lapsi. Tuvastan hõimkondlikust sugupuust niši, mida keegi täitnud ei ole; tipin seda oma andmebaasist ümber (näib, et süsteemis puudub GEDCOM-impordi võimalus, mis on ometi igal normaalsel sugupuuhaldusprogrammil) poole ööni, kuni tuvastan suureks meelehärmiks, et a) selle perekonnanimega väidetavaid hõimlasi on Genis juba sadu; b) poolteist päeva kasutanuna ei tea ma, kuidas suvalisi inimesi liita. Viimane probleem tuleb sellest, et Geni ei paku inimese sisestamisel andmebaasis juba olemasolevaid sarnase nimega inimesi, nagu teevad muud sugupuuprogrammid, ja sugulasabielude sisestamise võimalus näikse olevat üldse napp. Leian, et mitu tuttavat sugulasest-hõimlasest sugupuuhuvilist on asja kallal, aga kui Genil GEDCOM-importi tõesti ei ole, siis on mul nendest siiralt kahju! (Kõik tuleb sisestada käsitsi...) See kõik jahutab mu huvi asja vastu ja vat ei teagi, kas hakkan Pro-versiooniga üldse laiama või lõpetan tasuta demo ajal kasutamise ära.