P, 1375. päev: tubaseid meenutusi

Mitmetunnise töö tulemusena valmib 7. VIII jalgrattamatka video. Ulead ei taha üldse videoimporti tunnistada, niisiis tuleb läbi ajada Windows Movie Makeriga, mis ei saa aru mu videokaamera „kinoformaadist” ja vajutab pildi veel laiemaks. Loodetavasti ei pane kaugemaisest kirjasõbrast vaataja pahaks ning pealegi näevad videol autod välja nii, nagu oleks ainus mark, mida tunnistatakse teeäärsetes Saksamaa külakestes, Lamborghini.

Ülitüütu telefonikõne: helistab purjus müügimees, pakub veini. Et imeline komplekt, kastis 12 pudelit firma populaarsemaid veine, erakordne allahindlus, poes 160 €, tema müüb ainult 40 €. „Et saaks uue pudeli järele minna,” mõtlen, ja veel mõtlen, et ei tea, kas ta tööandja ikka ka teab, nagu oli tuntud muinaslugu Porsche müügimehega, kes müüs kaks ühe hinnaga. Ütlen, et ei taha, mispeale ta kordab sama jutu üle, eritledes müüdavaid veine (mida ma ka muidu ei tahaks) ja nende tootmise tehnoloogiat. Kui kolmandat tiiru alustab, ütlen väheke konkreetsemalt ja lõpetan kõne.

Leian ilmselt esimese eestikeelse meditsiiniraamatu, A. W. Hupeli raamatu „Arsti ramat” („Arsti ramat nende juhhatamisseks kes tahtwad többed ärra-arwada ning parrandada”, 1771). See, mida Hupel ütles nõiausu kohta, on päevakohane tänapäevalgi:

Teised mötlewad ennesele tehtud ollewad kui nemmad suurt wallo tundwad. Waene, miks sa sedda mötled? se noid kedda sa kartad on innimenne kui sinna, temmal tullewad haigussed nenda kui sulle, ning surm kissub tedda ärra nenda kui sind. Kui temmal olleks se woimus sind ärratehha ning sinno peäle wallo lükkada, miks ta ei moista ennast isse wallust peästa? Eks sa ei nää mitte et ka se keigekawwalam tark monnikord seddasamma wallo tunneb mis üks waene rummal arwab ennesele tehtud ollewad. Noidus on üks pettus, selle targa kunst on tühhine. Sa olled jo kuulnud kust need haigussed ning wallo tullewad, moista ilmast, ehk holetussest, ehk kurjast ellust; ehk nemmad hakkawad sinno külge kui sa teise többise liggi tulled nenda kui kärn, pahha-többi rouged ning muud; ehk Jummal panneb neid omma tahtmisse järrele sinno peäle. Monnikord on ussid sinno ihhus; siis on sul kül wallo, sest nemmad närriwad so solikad, köht kolliseb, südda wallutab, agga sinna ei olle siis mitte ärratehtud; waid kui ussid lähhäwad köhhust wälja, siis sa olled ühhe hobiga terwe. Monnikord on sul üks paise seespiddi, kui se hawal kaswab suremaks, siis so ihho jääb nörgaks, ja langeb lihhast ärra, nenda kui koera többes. Nüüd sa moistad jo, et se on rummal, kes ennast arwab ärratehtud ollewad; sest kui kegi surreb ning Arstid leikawad temma surno kehha lahti, siis on kül warsti tunda misguggune haigus temmal on otsa teinud. Kui Jummal aitab et meie ma-rahwa moistus ning tundminne kaswab, siis kül teie lapsed wotwad ükskord naerda nende rummalust kes noidust kartsid.

Kust võis Hupel aga teada, et 239 a ehk 6–9 sugupõlve hiljem on inimestel toas hoopis kastid, kust neile näidatakse, kuidas üks ullike tahab olla rohkem nõid kui teine, ning inimesed kõiksugu muude posijate mõttevälgatusi sula tõena võtavad.