P, 1368. päev: õigemini öö

Eile öösel uhhuutas metsas öökull nii kuuldavalt ja järjepidevalt, et ei lasknud magama jääda. Iga mõnekümne sekundi tagant „u-hu-hu-hu-huu-hu”. Sekka muid öiseid metsahääli kah. Mõtlesin, et peaks uurima välimäärajast hääle järgi, mis öökull see on, aga ei viitsinud määraja järele minna. Sama rütm oli ja teistsugune kui kunagi oletataval kodukakul, kelle häälitsus olevat tõusev „hu-hu-hu-huu”. Siin oli rütm keerukam. Võib-olla on see konkreetne indiviid elanud ööklubi lähedal ja kuulnud sealseid rütme, nagu õppimishimulised kuldnokad on toonud lõunamailt kaasa sealtkandi viise (mis lindistusega lõbustas meid kooliajal loodusmuuseumis tollane direktor).