- Valitud kõnede loetelu esilemanamine.
- Helistamisnupu vajutamine.
- Klahviluku pealepanek.
Nali selles, et klahvilukk käib sel Korea imel peale eri nupust telefoni küljelt (maha saab küll ka ekraanilt, aga ekraanilt lukku peale ei saa). Seega ehmatus ja võimlemine, et saaks kõne tühistada, enne kui vastasotsas kallis sugulane varahommikust kõne imestab.
Meenutagem ka, kuidas kolleeg istus autos telefoni peale ja see saatis mulle 5 minuti jooksul 28 tühja sõnumit.
* * *
Lasen rakendusel EOSinfo ära lugeda, mitu klõpsu olen teinud suure fotokaga. Ohoh, palju vähem, kui olin kartnud. Miskipärast arvasin tulemuse olevat kuskil 60 000 kanti, aga oli hoopis 35 322 ehk üksnes 24% katiku ressursist.
S*tt ja k*si: kesklinna peatänava kõige kitsamas kohas on laat. Kindlasti on ju NIII mõnus meenutada unist külaelu ja lasta kesklinna läbivatel bussidel teha mitmekilomeetrine ja veerandtunnine ring. Haige värk.
Loen bussi oodates raamatut. Lehele laskub peaaegu läbipaistev ämblikulaps, kes koos jalgadega mahub umbes 8 pt kirja o-tähe rõnga sisse. Ükspäev üritasime vastust saada küsimusele, kui kaua ämblikud elavad, aga ämblike välimäärajas on teave muheda jutuna, sealt konkreetset vastust ei leidnud. Sai aga teada muid põnevaid asju ämblike ja nende uurimise kohta, näiteks et mujal kui Euroopas on paarkümmend liiki, kes elavad hulgakaupa koos.
Päeval postkontor: Amazonist paar fotoraamatut. Esimene on valgustusest, kus uut teavet hakkab tulema lehekülgede arvu poolest umbes sama kaugel, kui mul on pildistamise kogemust aastates. ☺. See-eest teine, fotograafi pilgust, näikse olevat rohkem inspireeriv.
Kui postkontorist naasev buss manööverdab mööda kesklinna liiklussulust, saan kõne Eestist. „Tere! Helistan teile uuringufirmast ......... . Nagu me reedel kokku leppisime, küsiks ma teilt, mida te arvate Eesti metsadest.” – Vastan, et ma ei mäleta, et me reedel midagi kokku leppisime.
„Kuidas ei mäleta?” imestab tädi.
„Te vist rääkisite kellegi teisega,” arvan.
„Kas see on mitme inimese telefon?”
„Ei ole, aga võib-olla oli valeühendus,” pakun.
„Ei olnud!” kinnitab tädi.
„Võib-olla on praegu valeühendus,” oletan.
„Aga siis võib-olla leiate teie pisut aega ja vastate mõnele küsimusele....”
Vastan, et vastaksin hea meelega, aga viibin hetkel välismaal ja maksan sissehelistatavale kõnele päris palju peale.
„Kus, Inglismaal?” hüüatab tädi.
Selgitan veel kord, aeglaselt ja rahulikult, et vaadake, olen välismaal ja teie kõne on minu jaoks tasuline. Alles umbes selles kohas hakkab tädi vist aru saama, et ma temaga rääkida ei taha, ja lõpetab kõne.
Nagu ikka, selgub tavaliselt alles uuringu lõpus, et mu arvamus miskipärast ei loe, nagu kunagi küsiti pikalt teemal, mida arvan kütusehinnast, aga kui selgus, et mul autot ei ole, siis miskipärast enam jätkata ei tahetud. Taolise piirangu pidanuks teatama kohe alguses, muidu pole ilus!
* * *
Meenub, et üks õhtu tuli mingi jube hea mõte, mida eesti kirjandusloolased võiksid uurida, aga mis, seda enam ei mäleta. Tuleb ikka üles kirjutada.
* * *
Nüüd tutvun ka mina feisspuki mitmekordsete postitustega: saan teada, et mu feisspukituttavad A ja K kirjutasid kolmanda tuttava A seinale õnnesoove, 45 (neljakümne viies) eksemplaris.
* * *
Õhtul särab akna taga ilus Kuu (vana kuu, keda huvitab – eesti vanarahvas ei oleks mingil juhul juukseid lõiganud). Mul on taoline jublakas nagu binokli statiiviadapter, niisiis kinnitan oma 10×50 binokli statiivile ja uurin. Otsin ja prindin välja Kuu esikülje kaardi ning üritan ära tunda samu kohti looduses. Terminaator ehk päikeseloojangu joon, mis liigub Kuu pealgi idast läände ehk Maa põhjapoolkeralt vaadatuna paremalt vasakule, ületab just Kuu Kaukasuse mäestikku, mille tipud pimedusest veel paistavad; lõunapoolkera kraatrirohkeil kõrgustikel on näha mitu suurt kraatrit, mis muudab varjujoone sakiliseks.
No comments:
Post a Comment