Süvenen tööteemadel pisimutukate taksonoomiasse ja tuvastan, et näidisdokumendis (mida tõlkija ei ole järginud) on üht moodi, tõlkijal – kes on läinud lihtsa vastupanu teed ja võtnud vaste silvetist – on teist moodi ja peaks olema hoopis kolmat moodi. Inglise nimetus nimelt hõlmab 9 sugukonda, eesti üldnimetust ei ole, silvet on suvatsenud mainida vaid kaht, millest tõlkija on võtnud esimese; aga saab läheneda hoopis teise nurga alt – tuleb välja uurida, mis liigiga tegu, ning otsida selle sugukonna eesti nimetus, mis on olemas küll.
Kerge vaidlus lähemate kolleegidega, millal oli see „omal ajal”, mil silvet olnud täitsa asjalik. Pakun, et 1920. aastatel.
Millalgi nädala sees üllitab Eesti tuntud tõlkebüroo oma feisspuki-lehel (mis muide on vormilt isiku, mitte asutuse lehekülg) meelelahutusena hulgi tõlkepärleid. Saan aru, et toimetajal viskas lõpuks üle, aga misjaoks taoline odava populaarsuse taotlemine? (Kahtlen, et sama büroo, mis olla kunagi oma sünnipäeval neid suuliselt etelnud, sest too keskendunud nn riistanaljadele [st arhaismi „riist” tehnikakontekstis asjakohatu kasutamise näidetele], mida ka siin loetelus oli päris mitu.) Sõpradest tõlkijad kiidavad takka, et küll on naljakas. No tule taevas appi! Tõlkepärlite kogu võib pidada, arvan, aga ainult kahel otstarbel: harimiseks ja varasemate paranduste arhiivimiseks. Meelelahutuseks mitte. Ei ole ilus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment