L, 1347. päev: puhkusele!!

Bussiga jaama, jaamast rongi peale. Seekord ei ole mul broneeritud kohta, nii et igas suuremas jaamas kergitan end istmelt ja uurin, kas riiuli serva tabloole on ilmunud teksti, et pean millalgi koha loovutama. Mingid saksa vanatädid, kes pole aastaid rongiga sõitnud, arvavad, et riiuli servas on tabloo niisama, naljapärast, aga vat õiged teated peaksid olema akna külge igaveseks kleebitud taskutes (mis mõistagi on tühjad).

Nädala sees oli siinkandis torm ja paiguti tromb; kolmes kohas on mäekinkudel olevad metsatukad omandanud sarnasuse Tunguusi meteoriidi tagajärgedega (mille kohta meenub 1920. aastatest pärit karikatuur, mille järgi sinna siis tehtud ekspeditsioon sedastas: „Üks kahest: kas siia kukkus meteoriit või on siin käinud ametiühingu ekskursioon!”). Võrdluspildid on laupäevast veel fotokas ja saan kohe võrrelda.

Kaks päeva enne tormi...

...ja viis päeva pärast

Ümberistumise jaamas on sõiduplaani järgi aega 12 min ja mu rong jääb 6 minutit hiljaks. Hiljaks (5 min) jääb ka teine rong, seega jõuan osta pikkpoisileiva.

Teises rongis seisan valmis rongi ette otsa (perrooni keskel on summ), saan vasakule poole akna alla, ilusad Reini oru vaated. Vagun on vana I klassi vagun (mitte neli, vaid ainult kolm inimest kõrvuti – nii et algul tuleb üle kontrollida, kas olen ikka õiges klassis – kuigi taolist seina küljes kinni suurte laudade ja kõverate vahekäikudega kavatist praegune rongidisain I klassi enam ei lubaks).

Olen FRA-s tund liiga vara, lendu tabloo veel ei näita. Selgub, et kõik Lufthansa letid on iseregistreerimise jaoks – registreerid ise, saad pardakaardi, tuled annad letis pakid ära. Proovin; seekord on mul käepärast ka pass, sest Eesti ID-kaarti LH skanner ei skanni, nagu selgus mai lõpus. Ei skanni ka Eesti passi, selgub nüüd. Imestades, kui jobu on mu passipilt (ma ei mäleta, millal see tehtud – õnneks!), lähen leti juurde (valvur laseb sisse, kui selgitan, et ei skanninud) ja lendudele registreeritud. Mõlemad lennud on Lufthansa omad, teenindaja eesnimi on Linda (peaaegu hüüatan, et oi, minu vanaema oli ka [pärast eestistamist] Linda*) ning esimene lend on suisa kohalik, Frankfurt-München. Kõik läheb ludinal. Käin enne turvasse minekut söömas (puuviljakokteil ja vesi), turva läbin tõrgeteta. Värava vastaspoole akendest paistab Lufthansa esimene A380-tüüpi lennuk, inimesed teevad pilti.

* Enne eestistamist oli Linda-Miralda, kusjuures talle ei meeldinud nimi Miralda mitte üks põrm. Vaarisal oli lastele nimede panemisel fantaasiat, näiteks ühel vanaonul oli enne eestistamist selline eesnimi, mida ma kuskilt mujalt ei mäleta – ja ma olen umbes pooled nimede eestistamise teated vanadest Riigi Teatajatest kunagi läbi lugenud.

Esimese lennuki (A321-131) pikkusest annab aimu see, et mu koht on 28. reas, mis muide ei ole viimane (üldse on ridu 36). See on kohalik lend, kordan, ja sõiduplaani järgi taoline, mida käib umbes tunni tagant palju kordi päevas. Sisse saab kahe toru kaudu lennuki eri osadesse korraga. Olen viisakas ja aitan jaapani neiul tõsta kotti laekasse; kott on kõva koorega ning mul jääb sõrm koti ja kapiserva vahele.

Mu ees istuvad muumiataolised jaapani vanurid, kes aeg-ajalt käed pea peale tõstavad ja siis on see eriti näha.

Ilm on üpris pilves, kogu Saksamaal olla äike. Raputab nii kõvasti, et kohvi serveerimine lõpetatakse ja lendur käsib lennusaatjatel serveerimiskärud parkida ning pisut hiljem (päris kurja häälega) saatjatel ka oma kohtadele istuda. Raputab muu hulgas külgsuunas, mida ma varem tundnud ei ole.

Münchenis on äike ja nii tugev vihm, et kuuleb, kuidas vihm krabiseb lennuki katusel. Väljasaamine on lennuki eest uksest (mu koht on 28. reas!), aega lendude vahel suurt ei ole (lennukist lennukisse 20 minutit), terminal on hiiglaslik (selle arvasin küll ära, et LH lennud käivad kõik samast terminalist) ja kõht on tühi. Võileiba lõpuni süüa ma ei jõua, enne pakitakse lennukile viivale bussile (paar tilka sajab kaela kah).

Mu koht on lennuki (pisut väiksem A319-114) taga nurgas, st viimases reas akna all. Mõnus, pane pea vastu seina ja maga. Keski teismeline saksa näitsik tuleb küsima, et kas ma äkki tahan vahetada eelviimasesse ritta vahekäigu poole, et siis ta saaks istuda oma jaapani sõbrannaga kõrvuti, mitte üksteise taga. Aimates, milline mokalaat siis lahti pääseb, ja et vahekäigu pool ei saa pead vastu seina toetada, vastan, et ei taha. Algul üritavad sõbranjed siis jutustada üksteise taga istudes, aga paraku saabub lähikonda üks saksa noorik, kes on nõus kohta vahetama, nii et teismelised saavad istuma teisele poole akna alla ja too noorik saabub minu ritta vahekäigu poole. Näen, et Saksamaal on populaarne lennuaegne tegevus ridiküli kraamimine, kusjuures vanad bussipiletid ja muu pahn** antakse lennusaatja kätte, kui see tuleb enne maandumist ära korjama joogitopse ja sööginõusid (LH annab lennul süüa).

** Ma ei tea, kas ma siin olen juba maininud 1980. aastatel juhtunut, kuidas haridusminister Elsa Gretškinal varastati käekott ja miilits kirjutas pärast leitud käekoti sisu protokolli piinliku täpsusega üles, loo rääkija arvates küll pisut liialdades, eelkõige kirjaklambrite ja vanade bussipiletite arvu osas. Loetelu lõpus seisnud „ja põhjas väga palju muud prahti”.

Ilma poolest on äike (enam me pilvedest läbi ei lenda, nii et suurt ei raputa), viimane suur äikesepilv on Kuramaa kohal. Selle järel on päikeseloojangu taustal näha Saaremaa. Kõikvõimalikud veekogud läigivad vastu, sh Kuressaare linnuse vallikraav ja golfiväljaku veesilmad. Eestis aga valitseb troopiliselt soe suvi, mida saan kogeda kahenädalasest puhkusest tervelt poolteist.