Bussiraamat Digital Apollo on läinud paremaks, kui alguses tundus. Räägib Apollo-kosmoselaevade pardaaarvutist; esimesed viis peatükki rääkisid selleni viinud tehnikafilosoofiast (nt katselendurite osatähtsus, inimese ja masina suhe, süsteemide töökindluse hindamine jne) ning olid seega suhteliselt igavad. 6. peatükis jõutakse lõpuks arvuti endani, sh Kuu-lennud teinud versioonini Block II, mis oli esimene lennusõidukit juhtinud digitaalne pardaarvuti. 7. peatükk algab paljutõotavalt: arvutit välja töötades (MIT) koondati kaalu ja kulutuste säästmiseks küll kosmoselaevast palju seadmeid, sest nende asemel võis sama teha pardaaarvuti, aga pisut kahe silma vahele jäi hoopis uudne aspekt – tarkvara.
Eriti soovitatav on taolist kirjandust lugeda neil, kelle arust olevat 1960. aastatel arvutatud üksnes lükatitega ja seetõttu tehtud Kuu-maandumised stuudios – nagu väitis algselt üks Prantsuse naljafilm, mille sisu hakkas hiljem elama oma elu.
Tööl vastik palavus. Saan teada, et akent pärani avada ei tohi, ainult ülalt pilukile; seda õpetavat koguni siseveebi esileht. Näen, et sealt on targu jäetud ära kommenteerimise võimalus. Arutelu toanaabriga, kuidas oma toaleitsakust teada anda ja kas aknaavamiskeelu põhjuseks on kliimaseade või turvalisus. Pakun, et turvalisus (muidu keegi ronib sisse [või välja – nt päikest võtma ja turistibussidele lehvitama]), sest mingit märki ei ole, et korruse meiepoolses nurgas oleks mingit kliimaseadet. Teises otsas ja keskel küll, seal on isegi koridoris jahedam. Homnepäev võtan kaasa kraadiklaasi ja jälgin tubaseid olusid. Meenutan, kuidas kunagi Eestis kontoris jälgisin, mitme kraadi võrra ületus ettenähtud temperatuur.
* * *
Õhtul rõdul lilli kastes (ja põhjalikult alla soristades, sest üks kast saab ootamatult ülevooluni täis) märkan, et parempoolse kasti on avastanud üks kahetiivaline, keda lapsepõlves nimetasime kopteriteks, sest need suudavad õhus koha peal rippuda. Parmud need ei ole, selgub, vaid eesti nimetusega sirelased. Panen ette makroobjektiivi ja umbes veerand tunniga teen samast sirelasest umbes 140 pilti, soovides mõistagi tabada hetke, kui putuk ripub õhus. See on täiesti võimalik, sest iga rippumine kestab umbes kolm sekundit, kusjuures üks sekund kulub putuka ülesleidmiseks ja kaamera keeramiseks ning teine teravustamiseks, kolmas jääb pildistamiseks, nii et saab igast korrast mitu pilti. Sekka paar õiel tiibade laiutamise pilti ka, et pärast tagakeha- ja tiivamustri abil liik määrata.
Välimäärajast selgub, et sirelaste sugukonnas (ingl hoverflies) on liike üle 5000, määrajas endas on ainult kaks lehekülge pilte. Selgub, et spetsiaalne sirelaste välimääraja on olemas, aga khm, Amazonis £30. Seega internet. Selgub ka, et värvid varieeruvad kõvasti, aga et paremat midagi ei leia, oletan, et liik on Episyrphus balteatus (ingl Marmalade Hoverfly), millel eesti nimetust ei ole. Saab ka teada, et sirelased on muidu vaiksed loomakesed, kes ei tee täiskasvanuna kellelegi liiga, mustkollane hoiatusmuster on peal ainult mimikri pärast, aga lapsest, st tõugust peast pistavad keresse lehetäiu nagu jaksavad. Seetõttu mõeldakse selle peale, kuidas neid kasutada bioloogilises tõrjes, nt aeda meelitamiseks istutada just samu kivikilbikuid, mis mul kastis, mis neile pidada koledasti meeldima. Voh.
No comments:
Post a Comment