Käin hommikul, enne kui lubatud 36 °C kätte jõuab, uisutamas. Tee kuni veskini on täiesti kuiv, nii et vihmarataste pidavust märjal teel katsetada ei saa, aga mis veel olulisem: pehmed rattad lähevad kergemini üle kõiksugu pudist, mida jõeäärsel rattateel on küll vähem kui eelmine kord, aga palju ikkagi. Samas paar korda jääb ratta külge oksaraag kinni ja kiilub paigale piduriratta; see ja muu kulumine ka, nii et 9,8 km järel näevad rattad välja nii, nagu oleks nendega sõidetud sada kilomeetrit.
Aga uued laagrid lippavad nii mis kole, mis on ülitore, sest eelmised asenduslaagrid (mille panin algupäraste, kaubamajalaagrite asemele pärast mudamaadlust) vajasid umbes 5–20 km sissesõitmist. Seega uurin põhjalikumalt, mis marke uiske on saada A. kreisilinnas, et enne sinna ja selle 22 km uisukõlblikele kergliiklusteedele puhkusele siirdumist hankida kaasa uued rattad, laagrid ja teljed (rattad ja laagrid on margiülesed, teljed on margiomased), vbl ka käsivarrekaitsmed (muid kaitsmeid peaks olema kohapealt saada).
Päeva veedan kuuma päikese alt varjus ehk toas ja skannin slaide (slaidide järg on 1992. aasta mais). Imeline, mis teavet tänapäeval internetist leiab: näiteks on pildi peal mingi suvaline vana sild, raami peal ega karbil mingit teavet ei ole (tollal kirjutasin raami peale ainult filmi ja kaadri numbri; filmi algus- ja lõppkuupäev oli kirjas karbil, mis tähendab, et vahepealsete kuupäevade rekonstrueerimisel on vaja kalendrit, et kus ma jõudnuks käia samal päeval). Vat siis kogu inimtarkuse varasalv Wikipedia teatab, et mõisas, millest oli eelmine kaader, on riigi vanim kasutusel olev maanteesild!
Slaidikarbid lõpevad (tavaline varu voodi all on otsas), aga raame veel esialgu on; need tuleb laduda järjest karpi ja loota, et ma seda karpi kogemata ära ei viskaks nagu karpe, millest paljastuvad vanad raamid. Vanad raamid olid 3 mm paksud ja umbes 25 × 11 × 7 cm karpi mahtus 2 × 40 lahtist slaidi, st kaks filmi. Uued raamid on 1,8 mm paksud ja umbes 30 × 11 × 7 cm karpi mahub 2 × 100 aluse küljes kinni olevat slaidi. Tulemus on see, et kahe kapi asemel mahuvad tulevikus kõik mu slaidid ühte kappi.
Tehnilistest asjadest veel niipalju, et eks ma muiste ostsin seda filmi, mis aga odav oli; ja vat 18 aastaga on odavalt slaidifilmilt Fujichrome R-100 lahtunud kõik muud värvused peale sinise!! Skanneriprogrammis saab pleekinud värve mõistlikus ulatuses digitaalselt taastada, aga ega isegi surm võta sealt, kust midagi võtta ei ole.
Päeval on aknad kõvasti kinni; õhtupoolikul kuumuse leevenedes (st kui õues läheb „jahedamaks” kui toas) avan aknad. Puhub jah kosutav tuuleke, aga naabriteks on tahtejõuetud egomaniakid, kelle vastiku harjumuse käes peab kannatama kogu ümbruskond. Eriti vastik on see, et ajaks, mil pinutaguse lämu jõuab mu ninani, on seda täis ka kogu akna ja minu vaheline toaosa ning akna kinnivirutamine ei aita. Üääõehhh-öök. Õigemini tahaksin tõsta aknaruudu eest (magamistoas on suurem aknaruut 160 cm ja elutoas 180 cm lai) ja anda sellega lehatajale märku, mida ta teeb.
Äike oli eile ära, täna ei kordu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment