K, 1337. päev: iidsed võitluskunstid ja muud müsteeriumid

Hommikul veerand kaheksast uisutamas. Kui veski juurest naasen, jookseb vastu keegi, kes mu arust on noor Airedale'i terjer, vasakus teeservas on rohu sees kaks tädi ja üks retriiver, põiki üle tee läheb veniv rihm ja selle kaugmises otsas on keegi, kes mu arust on saksa jahiterjer. Seega üritan mööduda tädidest nii, et nad jäävad minu ja jahiterjeri vahele. Et tädid on teeservas, tekitab see manööver neist pisut imestust ja nad tulevad rohkm tee keskele; sodi läheb aga ikka ratta vahele, nii et neist möödununa tuleb keset lagedat teed pidurdada (uhke krigina saatel), laskuda põlvele ja urgitseda. Teeolusid arvestades leidsin täna, et 4 mm kuuskantvõtme parim koht on vasaku randmekaitsme peal rihmade vahel.

Üldiselt sean täna uisutamisel peas kokku kirja vallavalitsusele, kus soovin teada, kui kaua on läänemaailmas võimalik ehitada puhastusjaama, kas nad üritavad pääseda ehitusaeglusega Guinnessi rekordite raamatusse ning kas äkki on see hoopis mingi uutmoodi kunst, nagu Saksamaal masinoreli üüratav kuussada aastat kestev maailma pikim heliteos (mille 4,47 miljonit korda kiirendatud versioon on kuulda siin lehel). Teen ka mõned iseloomulikud ülesvõtted.

Te kindlasti tahate teada eilsete päevauudiste laekumisest siiakanti. No mis te ise arvate. Rusuv.

Õhtul film たそがれ清兵衛 (2002), mida viis aastat tagasi (25.5.2005) nägin ETVst ja mille muljeid kirjeldasin tollases blogis nõnda:

Laul teeb rinna rõõmsaks

...ning Jaapani samuraifilm kuidagi nukraks. Seekord täitis teisipäeva hilisõhtu film eestikeelse pealkirjaga "Hämariku samurai" ehk "Tasogare Seibei" (2002).

Nagu idamaade filmides ikka, oli ka täna tunne, et ma olen mingeid kohti sellest näinud. Näiteks lõpuvõitlus tuli väga tuttav ette, kuid filmi päris lõppu ma ei olnud näinud. (Meenub üks väga pikk Hiina ajaloofilm, mida vaadates mulle järjest rohkem hakkas tunduma, et ma olen seda näinud ja kui ma aru sain, et ma tegelikult olengi seda näinud, oli paha tuju, et mis ma tast üldse vahtisin, kui ma teadsin, kuidas see lõpeb.) Teisipäevane Postimees kirjutas loo butoh-tantsijast Tanaka Min'ist, kes kehastab seda samuraid, kellega filmi peategelane lõpus võitleb.

Tõlkija oli paaris kohas kasutanud ilmselt Saareste sõnastikku või siis rääkisid jaapanlased tõesti väga luulelises keeles.

Filmielamust "ilmestas" omajagu Starmani TV-kvaliteet, sest ETV tuleb läbi kerge hämu. Kuulasin häält läbi kõrvaklappide ja imestasin algul, et uhke film küll, aga miks tal on monohääl. Siis esimeses lüürilises kohas lõi äkki mono laiaks stereoks ja see oli võimas. (Kuigi edasi jäigi helitaust mono ja stereo vahele heitlema ning oleks see siis filmi sisuga veelgi haakunud, oleks tore olnud. Aga nõnda enam ei läinud.)

Film andis kahtlemata samastusvõimalusi, peategelane meenutas kaht koolivenda korraga ja siis muidugi seda sugulast, kes harrastas idamaiseid võitluskunste. Samas leidsin end pidevalt vaagimas mõttelt, kas ma ise ikka saan peategelasega samastuda? Võib-olla seekord mitte.

Nüüd olen viis aastat targem ja nüüd pigem saan küll.