K, 1344. päev: mesilaste keeles

Saan hommikul läbi menukpõneviku „Sinine on sinu taevas”, kus kirjaniku fantaasia tapab keskmiselt neli inimest leheküljel. Et ma ei suuda midagi tabavamat välja mõelda, kui oli Polaarkaru ühesõnaline, kahetäheline arvustus, siis ütlen, mida ma sellest trillerist arvan, hoopis pildikeele abil:



Ükspäev just arutasime, et esimene raamat oli Raual ilmselt aastaid südames kantud ja ta kirjutas selle innuga ning kuigi päris mitte kõik lugejad ei tajunud, et raamat on hea [peale viimase peatüki, mille võib-olla kirjutas keegi teine], sai see bestselleriks ja kõik olid rahul. Siis aga tuli vajadus kirjutada teine raamat, mis on palju raskem (kaval kirjanik kirjutaks esimeseks kohe teise raamatu sahtlisse ja tegeliku teise avaldaks esimesena). Jällegi oli ostjaid kui murdu, sest ikkagi kuulus kirjanik! Ei aidanud siin see, et vanaisa kirjanik, isa kirjanik, ema kirjanik, vend kirjanik, õde kirjanik – peale üksikute pudinate siin-seal – ja lugejad pettusid. Kui Raud peaks kirjutama kolmanda raamatu, siis seda ei ostaks petetud lugejaist enam keegi.

Kui mainitud pudinad muust raamatust välja prepareerida, saaks täitsa häid miniatuure umbes poole lehekülje jagu. Võrreldes seda teise absoluutse saastaga, mida tänavu lugenud, kõrgesti haibitud romaaniga „Puhdistus”, peab ütlema, et kuigi „Puhdistus” oli ühtlane hall mass, siis „Sinine on sinu taevas” oli sisu poolest veel mannetum, aga seal oli üksikuid toredaid kilde, mida „Puhdistuses” ei olnud. Nõnda et kokkuvõttes samal pulgal. Seega tuleb Raua raamat kindlasti tõlkida soome keelde ja anda sellele Finlandia auhind! ☺

* * *
Pärastlõunal on silmaringi arendamise koolitus, kus tutvustatakse spetsiaalset tõlkimise jaoks teksti koostamise tarkvara. Osalejaid on 12, sisse juhatab tuntud selgelt kirjutamise guru ja sakslasest pidaja eksib inglise keelest aeg-ajalt saksa keelde („...but our Philosophie is that...”). Tuba on palav ja kuigi istun ettekandjast ainult viie meetri kaugusel, jään väga palju kordi magama. Avatud akende kardinaklobin tõmbetuules mu und ei häiri. Näen palju imelikke unenägusid. Üritan leida ebamugavat isteasendit, aga keegi kurjam on saali paigaldanud mugavad und soodustavad toolid (mis imavad palavas erituvat higi). Vaen, millal oleks õige moment kaduda, sest tehnilise probleemi tõttu tarkvara esitlemiseni suurel ekraanil ei jõutagi. See toimub pärast ettekandja läpaka ekraanilt, kus pilt on nii pisike, et ei tea, kas ta ise ka näeb. Selleks on kuulajad kobaras ettekandja ümber ja õige mitu nihutab end vaikselt uksest välja. Lõpuks jääb järele viis osalejat ja olen seega lõpuni, üritades tasa teha varasemat letargiat, sest püsti seistes ma magama ikka ei jää. — Koolituse kummalisim asjaolu on, et seda tarkvara on olemas ainult inglise ja saksa keeles kirjutamise tarvis, aga minu ees istub sama inimene, keda nägin paar aastat tagasi sageli bussis, millega sõitsin prantsuse keele 5. kursusele lennujaama juurde; tema kursus nimelt oli – nagu tuli välja esimesel korral, kui me valvelauast õiget tuba otsisime – inglise keele vestluskunst!

Ka täna on korraks üsna kõva tuul ja siis vihm.