Töö venib, plaanitud ajaks ei valmi. Saadan meili, et jään koosolekule 15–20 minutit hiljaks.
Bussijuht ajab reisijad keset tühermaad suurparklas välja ja teatab, et tema sõidab nüüd linna tagasi; kes edasi tahab sõita, oodaku järgmist bussi. Parkla on sellise põndaku keskel, et ega sinna või sealt ära jala ei saagi (ainus ühendus on suur põrkepiiretega ja teepeenrata maantee). Järgmine buss nn maa poole tuleb alles 20 minuti pärast (muidugi mõista hilinedes), kusjuures linna poole läheb sel ajal tervelt kolm bussi.
Seega jõuan koosolekule kohale uhked 54 minutit pärast algust, mis tähendab, et päris tunni ajaga linna teise otsa ühissõidukiga jõuda ei ole võimalik. Järgmine kord peaksin proovima rulluiske. Õnneks saavad koosoleku muud osalised teha oma tavatööd, st nad ei ole linna teisest servast kohale saabunud nagu mina.
Vahepeal lõunal, samas majas on söökla, kus olen esimest korda.
Pärast lõunat koosolek jätkub, söögi ja koosoleku teise poole vahel on kolmveerand tundi. Koosolekuruumi ainsa võtmega koosoleku juhataja on teadmata kohas (mul on kotis raamat ja kaks fotoajakirja), kaastundlikud inimesed suunavad mind vaba arvuti juurde, et saaksin vaadata oma meili. Ei saa, meiliprogramm tahab konfigureerimist, mida keegi ei oska. Samas aga saan vaadata omi faile ja saan toimetada parasjagu käsilolevat tõlget. On ühtlasi selge, et tõlketehnikakoordineerijate koosolekule ma ei jõua, saadan taskutelefonist selle korraldajale meili.
Koosoleku teises pooles on toas üsna palav, paberid kleepuvad käte külge. Neljast saab koosolek läbi ja suundun Kirikmäele tagasi. Bussipeatuses vaatan kõrguvaid vihaseid rünkpilvi, mis tõotavad peagi suurt pauguga vihma. Istun jaamapeatuses ümber, kraadiklaas näitab sooja olevat 33 °C.
Kirikmäel saan meilist saan teada, et tänane tõlketehnika koordineerijate koosolek lükkub edasi, küll on tore.
Kui pärast tööd ära lähen, on vihmas paus, aga tänaval on pahaendelisi tuuleiile ning poolel teel bussipeatusesse hakkab selja tagant kostma pahaendelist kohinat ning näen, kuidas vihmapritsmed maapinnal muudkui lähenevad. Hetkeks mõtlen, kas jõuaksin kuivana joosta bussipeatusesse, aga ei jõuaks, aga et see on äikesevihm, mille piir saju ja kuiva vahel on teatavasti terav, siis otsustan varjuda lähima hoone (kongresside palee) nurga taha.
Ja väga täpselt jõuan, sest valing on kole.
Järgmised kuus minutit mängin äikesevihmaga peitust: olenevalt saju ja tuule suunast kõnnin kongresside palee eenduva räästa varjus ja nurga taga siia-sinna, otsides kohta, kus vihma suurt ei saja (seda on maapinnalt näha, aga tuule muutudes need kohad liiguvad). Arhitekti imelikku mõtte tulemusel on kongresside palee räästas ruutmeetri suurused augud, kust teatud tuulega tuleb vett nagu dušist, mispeale tuleb mõte, et peaksin jooksma kõrvaltorni alla jalgrattaparklasse. Otse üle lageda oleks liiga märg, seega otsustan liikuda piki räästavarju suhteliselt kuiva ala torni tagumise otsani, joosta sealt hulk maad vähem tornini, siis varjuda torni sissepääsu katuse all, siis söösta sealt jalgrattaparklasse.
Aga siis äkki käib sähvatus ja kohe kärgatus, nagu oleks pikne tabanud midagi kuskil väga lähedal, ja taas paiskub pilvest alla tugev vihmavaling. Seekord puhub tuul otse piki kongresside palee fassaadi, kastes mind kohe märjaks. Sööstan tornhoone tuulealusele lõunaküljele, kus on suhteliselt vaikne, ja ootan seal natuke, kuni vihm vaibub. Ümber nurga piiludes näen, kuidas kontsertsaali terrassi mööda peksab tuul vihmaveelaineid.
Siis lippan piki torni läänekülge jalgrattaparklasse. Seal saan aru, et prisma poole mineva bussi peatus on samas lähedal, lippan sinna. Siis hakkab vihm vaibuma, nii et saan liiklusohtlikku olukorda tekitamata ja veel märjemaks saamata lipata üle tänava vastassuuna bussipeatusesse.
Olen bussis kahtlemata äge vaatepilt. Mul on särgi rinnataskus Amazoni paki teatis, kougin selle kohe välja, enne kui see muutub kuivades särgi lahutamatuks osaks.
Õhtul hilja on uus äike. Panen üles statiivi ja võtan sellelt aegvõttega 35 pilti, mille seas on selline:
No comments:
Post a Comment