L, 1649. päev: rattamatk

Rattamatk ja kohati väga kerge eelluure sügiseste pildimatkade tarvis. Silm puhkab, suu laulab, süda muretseb, kuidas saada võimalikult vähese jalavaevaga üles mäe otsa.

Alguspunkt on suhteliselt in the middle of nowhere, sest kindlad andmed puuduvad, et jalgrattatee läheks jõe paremkaldal T teivasjaamast ülespoole. Eelmises augustis sõitsin sealt laenatud maanteerattaga, aga ülalpool oli vasakul kruusatee, kuhu praegused rattad hästi ei sobi. Seega alustasime matka nõnda, et ostsime päevapiletid T-sse, aga tulime paar peatust varem maha ja ostsime automaadist ühe otsa piletid T teivasjaama.

Jaam on taoline, et ärasaamiseks tuleb ronida kõrgele ja siis alustada sõitu kohe allamäega.

Üpris alguses on „väike” jõekäär – nimi on suhteline ja viitab kümmekond kilomeetrit ülesvoolu olevale suurele jõekäärule, mida olen pildistanud nii alt kui ka ülalt – ja seal siis juhtub, et õiget valgust tuleb nii viis minutit oodata.

Esimese suurema asula järel peame väikese õunasöömispausi; siis on veel kauneid jõevaateid ja sõit üle paisu. Seejärel tahan minna paremalt piki vana jõekääru (eelmisel aastal läksin vasakult piki kanalit) ja satume looduskaitsealale. See on õige tore, kuni satume hästi sildistatud rattamatkateel viitu jälgides hoopis maanteele, kus paaril kilomeetril tuleb vastu kaks autot.

On küla ja selles „filosoofiline surnuaed” (ma ei saa selle kontseptsioonist hästi aru). Väidan, et külla on kukkunud neutronpomm, sest mitte ühtki inimest ega ka muud looma ei paista.

Küla taga on jõekääru tagumine külg, raudteejaam ja viinamägi. Nende ja jõe vahel on vastutulevad ratturid, kes täiesti selgelt üritavad frontaalkokkupõrget. Mu rattal on head pidurid, selgub.

Niidu peal kasvavad ohakad, millest hüppavad välja – kes siis veel! – ohakalinnud.

Eine on kahe suure jõe kokkusaamiskohas, kus silt lubab, et see on viimane kehakinnitus- ja -kergenduskoht enne T-d. Asub see kämpingu ja raudteesilla vahel. Kämpingu keskel on suur kõrgepingemast.

Sööklas on meie rattad visuaalselt kõige põnevamad ja ka ainsad, mis on lukus. Nagu ikka, on paljude ärakäivate osadega jalgratta kinniköitmine huvitav.

Ma ei ole T. linnakest jõe paremkaldal varem läbinud, aga oleks ma teadnud, et ühes kohas tee lihtsalt lõpeb, oleksime esimesel võimalusel kolinud vasakkaldale (neid võimalusi on umbes kaks või kolm). Ettekujutus T. sealnurga geograafiast on nigel ja jalgrattaatlase üldisest 1:50000 kaardist suurt tolku ei ole. (Seal ei ole väikeste tänavate nimesid ja kaardi servas on juhised stiilis, et autoremonditöökoja juurest pöörake paremale – aga kus krt on töökoda??)
Pikema seiklemise järel (sh suurel rattateel vales sõidusuunas mingite sportlaste eest muru peale) märkan ometi, et väike ringristmik on ka kaardil ja oleme kõvasti lähemal kui arvasin. Edasi läheb tee kergemaks.

Piiskopilinnuse ja antiikpalee ühisosa, mida saksa linnuste põhiplaanide leksikon arvab linnuse eluhooneks e paleeks

Matk lõpeb T-st allavoolu järgmises asulas (tänapäeval T. linnaosas) P-s, kus on teadagi põnevad linnakindlustused (suurtükitorni ja bastioni vahepealsed ehitised) ja hoonetes mitme korruse jagu säilinud antiikse palee jäänused.

Seekord leian üles kunagise keskaegse piiskopilinnuse säilinud väravatorni. Järgmine kord tean juba ka, et sealt alt käib läbi tänav.

Siis P jaama ja sealt automaadist ühe otsa piletid tagasi T-sse, kust tuleb vähe hiljem teine rong siia tagasi. See oli kaval plaan algusest saati, sest T-d läbivad ratta-matkateed jõe äärest, aga sealt jaamani on sõit üpris tüsilik.

Antiikpaleest kohandatud keskaegne külakirik See osa on küll sõjajärgne laiendus (paleest kohandatud külakirik läks sõjas väga katki), ma ei tea, palju seal on kesk- või antiikaegset ollust