Täna on juba kolmas kaunis suvelaupäev järjest, mille veedan jalgrattamatkal. Matka rütm on mõnus: kõigepealt (koos pildistuspausidega) poolteist tundi sõitu, siis 50 min puhkust; siis (koos pildistus- ja veejoomispausidega) kaks tundi sõitu (palju pilte tehtud ka sõidu pealt) ja teine 50 min puhkust; lõpuks veel (koos pildistamispausidega) poolteist tundi sõitu. Kokku sõitu viis tundi (keskmine kiirus oli üle tavalise rattamatka-keskmise), matkaks kokku pisut alla seitsme.
Matka pikkus, mis X10 järgi oli 80,2 km ja Google Earthist mõõdetuna 82,4 km, tekkis pisukese valearvestuse tulemusel: ühel kaardil oli kaardivõrgu ruut 1 km ja teisel – nagu ma tähele ei pannud – 2 km. Üpris sirgjoones asunud kontrollpunkte pidi näitas X10 pikkuseks kokku 62 km ja ma mõtlesin sõidu ajal, et no üle 75 ikka ei ole. Esimesel pausil vajutasin X10 pausi asemel kogemata seisma, nii et kogu tänase läbisõidu pikkust silme ees ka ei olnud. (Praegu kirjutamise ajal näen, et raudteed pidi on 64,8 km, aga raudtee teeb ühe haagi rohkem ning teise vähem; pikkust jõge mööda ei ole leidnud.)
Üldiselt on nagu rattamatkadel ikka, et alguses on nagu päris kaua nühitud ja siis selgub üllatusena, et ohoh, sõidetud on alles 5 km, aga mida edasi, seda suuremad vahemaad on täiesti savi (nt 40 km järel on 10 km „natuke” ning teisel puhkepausil tundub viimane 25 km kiviga visata).
Marsruut on T-st Saarejõge pidi rongiga ülesvoolu (tegelikult on kõrguste vahe üsna väike ja teekond on üpris lame), rattaga tagasi (seekord on mul edasi-tagasi rongipilet ja sõiduplaan; kui peaksin ära väsima, saaksin minna rongi peale). Ilm on ilus, päike paistab (mul on UV-kaitsekreem kaasas), maha unustan ainult rattakindad. Algul unustan maha ka X10, lähen välisukselt tagasi, kaotan neli minutit ja siis bussipeatusse jõudes (kust on vajalikud bussid vahepeal ära läinud) piltlikult öeldes närin küüsi, ega 8.11 buss väga palju hiljaks jää. Erakordne saavutus: saabub juba 8.12. Jaamas on kassades lobisemishimulisi reisijaid ning seal toimub pisut põhjalikum „küünte närimine” ning siis jooks rongini (nagu olen mitu korda kinnitanud, ei saa ma aru jaama ümberehituse projekteerijast, kes pani kassad perroonitunnelist võimalikult kaugele).
Saarejõe ääres parandatakse raudteed ja Saksa Raudtee remondispetsialist Maks Mutt teatab, et osa ronge on asendatud bussidega. Eeltöö selgitas välja, et minu oma siiski käib.
Seekord on rattalaenutuse onu suur sõber, enam ei väida midagi kaotatud võtmest vms. „Kas jälle tuleb üks ilus rattaretk?” uurib lausa.
Rongis on rattaretkelisi mitu. Kaks ei-saa-mitte-vaiki-olla-tüüpi reisijat leiavad teineteise; et ma lähen maha umbes 3/4 liinipikkuse peal, algul olid nad võhivõõrad ja mahamineku ajal juba südamlikud sõbrad, siis ma ei tea, mis hakkab saama lõppjaamas.
Tulen maha kunagises S-l. kindluslinnas, ostan kaks pooleliitrist pudelit vett ja sõidan kesklinna uurima, mis on järel 1887 lammutatud muldkindlustustest. On isegi rohkem, kui kindluseraamat kirjeldas, sest peale ühe poolbastioni ja kuiva vallikraavi, ühe täisbastioni ja ühe jões oleva semilune'i näen, et ka mingi kindluse alusmüür on välja kaevatud.
Näen ära ka linna teised põhilised vaatamisväärsused, nagu keskväljaku ja prantsuse ustava sõduri Lacroix' kuju. Lacroix'ga juhtunud nõnda, et kui Pariisi 1815. a rahuga pidi kindlus minema prantslastelt preislastele, siis unustasid prantslased tunnimees Lacroix' vahipostile, kus ta seisis (üksi tühjas kindluslinnas) kuni preislaste saabumiseni. Preislased olid sellisest kohusetundest äärmiselt liigutatud (mõistagi...), andsid talle toidumoona ja tubakat ning näitasid Prantsusmaale marssimise teeotsa kätte.
Muldkindlustuste säilinud osas, linnapargis hakkab tulema mingi rahvaüritus.
Linn nähtud, asun jõeäärsele rattateele. Jõe ääres on kilomeetrisildid, mis algul näitavad kole suuri arve (nimelt läheb tee piki jõge suudmeni ja siis veel 8 km), aga katsun nende peale mitte mõelda. Esialgu on tee kaetud betoonplaatidega, mille paisumisvuukides on kumm, mis kuumaga on nätske ja millest jääb suur lörakas esirehvi külge kinni. (Hiljem, teises puhkepeatuses jääb tossupaela ja soki külge kuskilt tulnud (vbl. ülalt linnusest visatud) sula näts, mille tulemusel tuleb need sokid pärast ära visata.)
Päike paistab, kaunis laevatatav jõgi, üpris rohkesti matkajaid, esimesed 20 km lähevad lobedasti.
 |
| Salatikene |
Tuleb sisemaa kohta ebaharilik rajatis nagu jahisadam, mille kõrval on hiiglaslik õllesaal – ma ei liialda, selles on sadu kohti. Võib-olla kooli- või firmaekskursioonide jaoks. Mõtlen, et võtaks vee ja jäätise. Selgub, et jäätised on ainult pakis pulgajäätised; otsustan võtta juurde salati (teades, kui mikroskoopilised on Saksamaal garneeringuks kasutatavad salatikribalad, näiteks aasta tagasi oli 20 cm2, kui suur see siis ikka on). Aga näe, eksin!
Edasi läheb sõit huvitavamaks: jõgi on kohanud õige kõva kaljut ning otse läbi minemise asemel läinud pika kääruna. Üleval kääru otsas (all pildil taga paremal hele täpp) on vaateplatvorm, millelt pildistasin 15.11.2008 nii hunnituid uduvaateid, et nende väärtusest on aru saanud ainult vähesed.
Jõekääru väliskurv on klibukallak, nii jõeorg rändabki; ratturite kaitseks on tee äärde pandud terasrõngastega tugevdatud võrkaiad, mis on kohati jõe poole kahtlaselt kummis.
Proovin pildistada sõidu pealt, sh üle õla. Õnnestub. Igati nauditavad vaated (vt ülal).
Sõidan M-lachi linnast (kus käisin kunagi samade uduvaadete järel, ja et piletiautomaadiga susserdamise pärast vajalikust rongist maha jäin, siis vägagi põhjalikult) peatumata läbi. Metsas on tõus, selle otsas kabel (takerdun mahatulekul rattasse ja peaaegu komistan, joon vett, ei pildista), siis lõbus langus. Edasi pikalt mööda juba pisut kitsama, aga metsaste kallastega jõeäärt. Liivakivikarjääri juurest üle silla paremkaldale, tee jätkub, muutub kruusast uuesti betooniks. Kella kolme paiku läheb soojaks, 29 °C. Vastu tuleb uisutajaid, sh käest kinni algaja noorpaar, kellest üks lükkab lapsevankrit. Uhh.
Teen teise puhkepausi, kavandades puhata 50 minutit kella neljani. Sadamas on kaks ristluslaeva (üks neist Punane Lõvi, millel neli aastat tagasi toimus Eesti seltsi veinireis ja asutuse jõulupidu) ja seega palju kohvikualteid vanureid. Mõtlen, et küllap nad lähevad vanalinna poole, ja pööran pilgu vastassuunas, et seal ju ka kutsuv kohvik, äkki on seal vähem rahvast.
Kohvikuelamus on äge. Saan 50 minuti jooksul näha aeglast teenindust ja klientide tagaselja rääkimist. Paaril ettekandjal on mingi suur isiklik probleem. Õues on palav ja olen sees ainus klient. Kui esimesed 20 minutit midagi ei juhtu, käin leti ääres enda olemasolu meelde tuletamas. Pärast lähen uuesti, et tahaks maksta ka. Külm mineraalvesi ja jäätis.
Viimane 25 km kulgeb suurema asustuse seas. Jõe ja asulate vahel on üleujutuste eest kaitsev poldritamm, rattatee kulgeb osaliselt selle peal. Ühes kohas on laevade liiklusmärk, et kuni 40 m pikad saavad sõita otse kanalit pidi ja lüüsist läbi, aga kuni 110 m pikkused sõitku kaarega mööda pikka käändu. Loodetavasti ei ole ülesvoolu keegi ehitanud pikemat kui 110 m laeva, sest see oleks igavesti seal jõel kinni (ka ülal mainitud äkilisest jõekäänust mahuvad läbi ainult kuni 110 m pikad laevad).
On kämpinguid ehk haagissuvilate alasid, kus tegeldakse tavaliste laupäevaõhtu tegevustega: kes jookseb jõe ääres ringi, kes püüab kala, kes istub haagissuvila kõrval toolil ja loeb raamatut. Eesti avarusega ja privaatse suvitamisega harjunul on raske mõista taolise suvitamise mõnu, kui 5 m eemal on teine, kisav seltskond.
Üks seltskond veeskab Mercedese tagant mootorpaati ja see on väga koomiline, sest ilmselt paadiomanik kardab vette minnes jalgu märjaks teha. Paraku ei ole ilus tema häda pildistada. Kui Mercedes veel pisut tagurdaks, oleks vees nii paat kui ka auto ise ning kogu seltskonnal oleks tegevust hoobilt rohkem.
Kahe suure jõe kohtumispaik on taoline:
NB! Vasakult tuleva jõe vesi jääb ka edasi vasakule, ja vastupidi.
Edasi läheb tee mööda Maaselja kallast, mida olen näinud lugematuid kordi rongiaknast. Kuskil 75 km peal tuleb ootamatu väsimus ja tempo kukub.
T. linnakesest põiki läbi navigeerimine on raske. Kord näen tuttava kaubamaja tagakülge, aga ei suuda tuvastada, kus ma ikkagi olen. Tuleb välja võtta kaardi taga olev pisike linnaplaan (millelt selgub, et ajasin segi sama kaubamaja kaks filiaali). Kurikuulsa karvandi sünnimaja pildistada ei viitsi (ja nagu selgub hiljem pildiarhiivi korrastamisel, on mul see pilt esimesest T-s käigust juba olemas).
Ma ei tea, kas Saksamaa liiklusseadus lubab jalgratturil teha mitme sõidureaga teel vasakpööret, aga ammuse keisri troonisaalist möödununa teen nii elegantse manöövri, et endal ka hea meel: algul lähen ristmikust otse, teisel pool kahaneb sõiduridade arv kummaski suunas üheks, seal teen tagasipöörde ja siis sujuva liigutusega kohe parempöörde jaama poole.
Ostan jaama leheputkast ajakirja Profifoto (ikka tuleb püüelda kõrgemale, kui hüpata suudab) ja jaamaputkast külma mineraalvett, kus pillan raha otsides kiivri maha. Tädi – võimalik, et minust kõvasti noorem – ei mahu oma gabariitide poolest putkasse hästi ära ja võtab nõuks minuga lobisema hakata. Rongis panen veepudeli tühjale istmele, et ise ronida järgmisele ja siis pudel tühjendada, aga seda on märganud eemal istuv portugali vanamees, kes ei jäta vehkimist enne järele, kui olen „kaotatud” pudeli tema juhendamisel üles korjanud. Ja ma peaks olema veel talle tänulik.
Uni murrab ja silma aeg-ajalt lahti tehes ei saa ma hästi aru, kus oleme, sest rong on jaama sisse sõitnud teiselt poolt, nagu aeg-ajalt juhtub. Jaamast saan kohe bussi peale. Korterisse jõudes leian, et jalgade peal on mingi puru, mis selgub olevat sool.
Päikeseloojangu aegu olen rõdul ja näen, et nahkhiired lendavad rõdu tagant läbi harva; põhiliselt lendavad nad maja liftišahti kõrval olevate põõsaste kohal ringiratast, kus ühekorraga on neid tiirutamas kümmekond.
No comments:
Post a Comment