Kui tänane päevatöö ja enamik homsetki on valmis ja hakkan (kujundlikus mõttes) vaatama vaikselt ukse poole (näiteks mõtlen, et mis ma ikka kempsus käin, lähen alles enne kojuminekut), hakkavad üürgama häirepasunad. Üürgamine kestab mitu minutit, mispeale aiman, et see on jälle mingi evakueerimisõppus (kuigi hiljavõitu), lukustan kapiasjad kappi ja asun astuma ettenähtud lähima hädaväljapääsu suunas, kus aga sellistel puhkudel meid juhatava vabatahtliku spetsiaalne oranž vest ripub alles rahulikult riidepuu küljes. Muidugi meenub sarnane olukord „Fawlty Towersist” (kus tuletõrjealarm oli pool tooni kõrgem kui vargaalarm – või oli vastupidi?), kus Polly selgitab, et kõik on ju tore, kui ta ajab ukse poole teise korruse hotellikülalisi õppusel, aga mis saab siis, kui tulekahi puhkeb ajal, mil teda tööl ei ole?
Kõhklevil sammul nagu eloid morlokite koopa suunas (siin kohast 5:00 edasi) astuvad paar inimest välisukse poole, mis avamise peale hakkab üürgama veel kõvemini, isegi valjemini kui kunagine kodulinnukene, kelle detsibellid toasolijate trumminahku hästi karastasid. Insener minus tahab muidugi mõõta, kui vali see on, kas telefoni asjaomane rakendus läheb põhja (100 dB), aga just siis jääb ukse pasun vait (maja omad üürgavad edasi). Oranži vesti kandjat ei ilmugi. Õues näeb, et maja teises otsas on sealne oranži vesti kandja (see sakslane, kes ükskord jõulupeol ei teadnud, mis on wasabi) suutnud mobiliseerida rohkem inimesi ja ta asub vägesid juhtima ettenähtud koha suunas. Mõlgutan muremõtteid, et hädaväljapääsudest tagasi sisse ei saa, aga mööda tänavat on peaukseni pool kilomeetrit. Inglise kolleegid mööduvad reipal sammul ja teatavad, et nad lähevad nüüd koju. Meiepoolse majaotsa akendest lehvitab veel palju inimesi, kes oma tubadesse jäänud; oranži vesti kandja vehib neile, et tulgu õue. Siis ilmub kolmanda tagaukse vahele (kust saab hea tahtmise korral ka sisse) direktori sekretär ja kuulutab, et valehäire, tulge tagasi. Olen asjade taolise käiguga muidugi väga rahul ja suundun otse kemmergusse.
Alles hiljem näen, et ajal, mil osa inimesi passis teadmatuses õues, on saadetud meil, et valehäire. Tore on, aga kuidas saanuks meili lugeda õues seistes?
* * *
Õhtul on postis ükspäev tellitud tõsine välimääraja, mis on väga-väga tore. Euroopa kõigi linnuliikide seas on ka kolm liiki papagoisid, kes metsistunutena elavad Lääne-Euroopa parkides ja taluvad Euroopa talve. Eraldi värvitahvlid on ka eri eas erineva sulestikuga lindude kohta, nt hõbekajakast on 9 pilti. Kõik raamatu pildid on joonised, mitte odavad fotod, tähtsaimad tunnused näidatud.
Pühapäevaste mängivate kullide määramine läheb päris hästi, kuni tuvastan, et need vist ikka ei olnud karvasjalg-viud (sest need elavad Põhja-Skandinaavia mägedes), vaid tavalised hiireviud, kelle kohta ütleb raamat, et nende heledus vaheldub kõvasti. Üks lind näis olevat kas hele vorm või noorlind ja teine tume vorm.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment