K, 870. päev: punane ja must

Hommikul meil DHL-i, et nad võiksid paki tuua tööle. Kuigi tööle jõudes on maja ees DHL-i auto, saan päeval vastuse, et aadressi muutmine võtab 24–48 tundi aega. Elame-näeme.

Ja arvake ära, mis on esimene meil, mida hommikul tööl loen? – Et eilse kibekiire töö – mille pärast olin kohal poole üheksani – tähtaeg on lükatud täna õhtule!

Teisalt eks rakenduse vana versioon taasinstallitakse alles üheteist paiku.

Kuri saatus kiusab: arvan üht mõneleheküljest dokumenti avades, et mul on see valmis, ainult loe üle, ja siis avastan, et tegelikult on tagumine pool veel tõlkimata.

Lõuna ajal käin Kõrgmetsa maksimarketi majandusosakonnas (printeri läigesti ehk aine, mis annab tagasi prinditud pildi läike).

* * *

Õhtul pidu-pidu. Optimistlik soov käia paari tunniga korteris riideid vahetamas ei täitu, sest kes osanuks arvata, et eelmise pesu järel valge koeraga samas toas kuivanud mustadel rõivastel püsivad koerakarvad ka pärast praegust pesu ning harjamine ei aita, tuleb kasutada tolmuimejat, mis suurt samuti ei aita?

Nagu kardetud, on baari valgustingimused lihtsalt õudsed: kitsas kohas mõlemas seinas peeglid, kusjuures nurkades on peeglid asetatud nurgiti, nii et kui nurk on kaadris, siis peegeldub sealt välklamp tingimata objektiivi ja pimendab sellega kogu muu pildi; seinad on tumedad, Lightsphere ei saavuta midagi; lauad on heledad (välklambivalgel ülevalgustus või muu pildi pimendus); olemasolev valgus koosneb luminofoorvalgustite ja kollaste lampide segust. Näis, mis välja tuleb.

Kohal olen (rõivaste plaanivälise puhastamise tõttu) pooletunnise hilinemisega, vabu kohti suurt ei ole, aga kohe algab eeskava. Esimese etteastena kuuleme naiskoori Pieter's Angels, kes laulab laulu We Do Translations, mille harjutamist ma ükspäev kuulsin (viisi, aga mitte sõnu) ja mõtlesin, et vaat kui tore lugu see ikka on, kõlbab igaks elujuhtumiks, sest alati, kui nõupidamissaalis laulu harjutatakse, on tingimata üks lauludest We Are the Champions.

Söögiline eeskava koosneb supist, mis tuleb tuua baarist ise (kaelakallamiskohti on lugemata arv, aga kohale see saab). Põhiroad on mitu väikest einet, sh sushi. Sakslane O teeb tutvust wasabiga ja proovib seda süüa lusikaga. Reaktsioonist võib arvata, et hea kange wasabi on. Lauanaabrid ulatavad talle kiiresti veeklaasi.

Mikrofoni ees heietab mälestusi asutuse pikaajalisim töötaja, meenutades algusaastat, kui asutus paiknes raudteejaama juures nii kahtlases kohas, et juhtus, et pikalt tööle jäänud naisterahvalt küsiti koju minemisel how much?. Siis antakse teistele pikaajalistele töötajatele ametliku dinosauruse nimetus ja silt rinda. Kõnega esineb juhtterminoloog, tal on kõne paberi peal, poolteist lehekülge pikk ja ta loeb selle sõna-sõnalt maha. Ta on üritanud kirjutada lõbusa kõne, aga paraku mis on lõbus paberil, ei ole seda mitte sealt maha lugedes.

Koor esineb veel kord, kahe aasta taguse numbriga, nimelt asutuseomase bluusiga, millele võib kaasa laulda. Tore on olla peol fotokaga, sest siis on alati midagi tegemist, võib näppida omaette fotokat ja puha. Ürituse teine ametlik fotograaf on leedulane D; nagu ikka, on oluline küsimus, kellel on suurem. D fotokas on suurem, aga mul on suurem välk.

Siis (võib-olla mitte päris selles järjestuses) toimub autasustamistseremoonia! Antakse asutuse ametlikud autasud mitmesuguste positiivsete (näiteks parim iiri keelde tõlkija, uue tõlkija juhendi koostamise eestvedaja) ja ka mitte nii väga positiivsete saavutuste eest nagu „halvim aednik” (töötaja, kellel on aasta jooksul kuivanud enim potitaimi) ja „suurim paberikasutaja” (töötaja, kelle laual on suurimad paberikuhilad). Halvim aednik saab tänutäheks jõulutähe (kahtlustan, et sellegi tulevik on tume) ja suurim paberikasutaja paelaga kinni seotud kolm komplekti telefoniraamatuid. (Pärast toanaaber arutab, kas need olid vanad telefoniraamatud, mida asutusesisene postimees käis ükspäev ära korjamas; aga ei, need olid alles kile sees uued.)

Ungari kolleeg G esitab taas kord klassikalise kitarripala (noodist, kulm kipras). Ettekujutusvõimelistele lugejatele teadmiseks, et hiiglasekasvu G kannab nn Rumcajsi-habet.

DJ on sama kui suvisel peol, aga ta on saali kavatise iseärasusest inimestest eemal nurgas ning kurvastab seal üksipäini. Tantsuni, isegi mitte magustoiduni ma ei jää. Viimase bussiga tagasi (jooksen, sest riidehoiust oma talvejope ülesleidmine ei ole naljaasi).

Piltide üleslaadimine mälukaardilt kõvakettale kestab 35 minutit, mille vältel vaatan poole peale (koledasti hakkivat) filmi Revenge of the Pink Panther (1978), mis on see film, kus Clouseau'l on Rootsi puujalgse merekaruna täispuhutav papagoi Sven (Naughty birdin afraid of the feug!).