Päev läbi loen (peenikese kirjaga paksust padjaraamatust saab läbi üle 100 lk) ja vahepeal töötlen natuke eilseid pilte.
Mult on tellitud artikkel ja umbes reedel tuli mõtteid, millest see kirjutada. Teatavasti on kõige loomingulisemad hetked ikka need, kui üles kirjutada ei saa, nagu duši all ja jalgrattaga sõites; nüüd tuleb vaim peale köögis praadides.
Praegusel padjaraamatul on maine, et see kummutab mitmeid kuulujutte ja toob aastakümnete järel selgust. Üks on see, et see, et kuulsa küsimuse „Kumb kahest Kuu-mooduli meeskonnaliikmest astub esimesena Kuu pinnale?” otsustas Kuu-mooduli siseruumi kitsus, on lihtsalt viisakas vabandus. Neljanda inimesena teisele taevakehale astunud Alan Bean märkis raamatu koostajale, et kaks skafandrites astronauti saanuks väljumise eel asukohti vahetada täitsa vabalt, kui nad teinuks seda enne kolaka seljakoti taolise PLSS-süsteemi selgapanekut. Nimelt on autor välja kaevanud, et NASA neli tippjuhti pidasid sel teemal mõni kuu enne lendu koguni koosoleku ja leidsid ühel meelel, et kui on kaks astronauti, kellel ühel on ego hirmus suur ja teisel puudub üldse, ja neist tuleb valida see, kes läheb ajalukku, siis on tegelikult ainult üks võimalus – esimesena väljub see, kellel ego puudub. Nagu ajalugu näitab, oli otsus väga tark, sest Aldrin ei ole praeguseni päris üle saanud sellest, et tema astus teisena (kuigi väidab vastupidist, aga talle meeldib liialdada – või nagu ütles tema häälega tegelane „Simpsonites”, second comes right after the first!); seevastu Armstrong olla juba 1970. aastate lõpus olnud oma ajaloolisest rollist tüdinud ja muretsenud, miks teda teatakse astronaudi, mitte lennundusinsenerina, sest tema jaoks ei olnud vahet, kas Kuu pinnast eraldas ühel astronaudil toll plastist saapatalda või mõlemal kümme jalga alumiiniumtorusid.
Õhtul, umbes-täpselt samal kellaajal kui nädal tagasi, ilmub metsa kohale uuesti kaks kulli, kes kordavad oma imelist manöövrit, mida nüüd ka mina palja silmaga näen. Metsa taustal, pildistamine ei oleks niikuinii õnnestunud, kuigi seekord panen objektiivi ette käsikaudu, kulle silmist laskmata.
Hilisõhtul näen maja välisukse juures sama ööliblikat kui eile ja mõtlen, et kui see on teist päeva täpselt samas kohas, siis on kindlasti surnud ja hea kaasa võtta. No paberile koukides selgub, et ei ole teine surnud midagi, ja liftis tuleb liblikale eluvaim sisse ning hakkab päris agarasti ringi kõndima. Panen rõdule, et lennaku minema, mil tahab, ja võrdlen välimäärajaga. Esitiibade muster on jah täpselt sama kui Euplagia quadripunctaria'l.
Eesti nimetus näib olevat lõuna-piksepeni, Euroopas kaitsealune. Mh-pup-pup-pup, sakslased nimetavad seda liblikat hoopis Vene karuks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment