T, 1645. päev: elukad, mida kõike sünnitab uinuv mõistus

Tõlkes on sõna „hõlp” („antakse sel moel hõlpu ja tuge”), mida mu silmad näevad elusas tekstis esimest korda. Nähtavasti on minu murdetaust teistsugune (põhja- ja keskmurre) kui selle kirjutanud tõlkijal või eelkõige selle läbi lasknud või (taevas hoidku) tõlkesse lisanud toimetajal. Tõlketehniliste iseärasuste tõttu näeme selles projektis tõlkefirma nime ja üllatus-üllatus, see on just seesama, kes pommitab lugejaid unarsõnadega nagu „iseäranis” ja „eeskätt” tunduvalt suuremas sageduses kui neid on kombeks kasutada neutraalses oskuskeeles (f → 0). Brr, hirmus on stiilitundetu toimetaja, kes ei mõista, et see, mis on „ilus” (NB! jutumärgid), ei pruugi olla asjalik.

Vahest peaks tegema makro, mis taolised liiga sagedad „ilusad sõnad” tekstist välja roogib, nagu eelmises töökohas oli mul sagedate õigekirjavigade parandamise makro. Klõps ja mureta.

Sõnade loomuliku sageduse vastu eksmise näitena veel see, kuidas ükspäev nägin mingi kirjelduse 5 järjestikuses lauses 5 korda sõna „asetseb”. No see sõna küll igasse lausesse ei käi.