L, 561. päev: matk siinmaa katusel

Kõigepealt pilte.

Esimesed kaks: nagu kaks tilka vett! Esimesel on Toompea kivitõkked 1991. aastal, teisel rahvapeo tõkked raudteejaama ees:


Toompea kivitõkked 1991


Raudteejaama esine laupäeva hommikul

Ja matkapilt kah:


Moraal: kui hoiate pildistamise vaheajal fotokat käes, ärge hoidke sõrme päästikul (no digifotokaga suurt muret ei ole, tarbetu pildi saab kustutada, aga eks ka analoogfotokaga juhtus paar korda, et pärast pildi tegemist unustasin päästiku lahti lasta ja fotokas läks sarivõttesse, mis mu fotokal õnneks oli üliaeglane 1 pilt sekundis, nii et kohe taipas päästiku lahti lasta ja kolmas pilt jäi seega tegemata).

* * *

Ja nüüd siis matkajutt ise.

Inimesi on 17. Alguses tunnine rongisõit siinmaa viimasesse peatusesse. Rongis on rahvast päris palju. Algul veerand teed keegi laps köhib, siis keegi laulab.

Kolmeneitsi alevis läheb matkatee mööda vaba loodust, mitte matkaradu. See tähendab, et alguses kõnnime mööda põlluäärt, siis läbi metsatihniku ja siis on lahkarvamusi kaardi järgi orienteerumisel. – Mis meenutab seda, kuidas ühe Eesti luuleseltsi eesistnik sõitis koduloolisel rattamatkal päikese järgi orienteerudes 135° valesti (oma arust sõitis põhja poole, aga päike paistis eest).

Seejärel suur lagendik, pisut vihma ja tuult, aeg-ajalt on vaateid. Hommikul paistis korraks päike ja baromeeter lubas päikesepaistet kogu järgmiseks 12 tunniks, aga siinmaa katusel see ilmselt ei kehti.

Lagendiku tagaotsas palgi­virn, selle otsas eine. Edasi metsas maas vintpüssi padruni kest. Lagendiku järel pool veoautot.

Siis taas väike orienteerumis­raskus ja jõulupuupõld (puude – kuused need ei ole – kõrgus on umbes 40 cm). Kohati on puid harvendatud nn Kalevipoja-meetodil: juurtega tükkis välja kiskudes.

Jõulupuupõllu taga on torn ja siinmaa ametlikult kõrgeim punkt. Eesti Asi – mille otsimiseks tegi eelmisel nädalal matka korraldaja, kes eelviimase matka ajal (kui Eesti Asi jäi leidmata) oli haige, spetsiaalse ekspeditsiooni – korgitakse lahti ja valatakse pooles ulatuses laiali. Tehakse pilti.

Samas kõrval on koplis Arumägede hobune, ajab kaela õieli üle aia, annan leiba, saab suureks sõbraks, nügib peaga selga, et anna veel.

Pooleteist kilomeetri pärast (läbi metsa ja teise mudase põllu) on teine kõrgeim punkt, mis on poolteist meetrit kõrgem kui ametlik kõrgeim punkt (vrd „kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised”). Eemal paistavad tegelikult veel kõrgemad künkad, aga need on juba Pelgumaal. Eesti Asi jagatakse uuesti laiali, tühja pakendisse topitakse kuuseoks (väidan, et see on uus Eesti nokia), tehakse pilti, osalised saavad tunnistused, meeleolu on ülev.

Seejärel mudast põlluäärt tagasi inimasustusse. Maantee ääres on restoran ja selles supp, mis näib koosnevad püreestatud sibulatest ja hernestest, millist viimati sõin 25 a tagasi haigemajas, kus see (sibulata), kui ma õigesti mäletan, kuulus menüüsse nr 15 (veel oli seal punane vedel ollus, mis oli tomatisupp; ülejäänud toit kuulus menüüsse nr 1). Mõningad inimesed jätavad oma eriti mudased saapad restorani esikusse ja on sees sokkis. Isand S-le: mu saabastele ei saa raudu alla panna, rauad käivad alla D-klassi saabastele ja häda korral ka C-klassi omadele, aga mu saapad on ainult B-klassist.

Pärast kehakinnitust toimub kiirmarss bussipeatusse: eesmärk on läbida 15 minutiga 2 km.

Aga vajalikus kohas bussipeatust ei ole.

Siis bussipeatus leidub, aga bussi ei ole.

Siis buss tuleb, aga ei lähe.

Juht ütleb, et tal on nüüd 40-minutine paus, minge tehke samas kaubanduskeskus aega parajaks. Läheme ja teeme.

Siis paneb buss hääled sisse ja tuled põlema ning teeb uksed lahti.

Pika pimeda bussisõidu järel – kus saame teada, et Malta on umbes poolteist Muhu saart suur ja maltalasi üldse ei huvita, kui kõrge on Malta kõrgeim mägi (sellest oli juttu siinmaa katusel, sest eks ole ju Suur-Munamägi mõni meeter kõrgem kui Läti-Munamägi) – jõuame E-silla jaama, kus pärast 25-minutist ootamist tuleb ja läheb ka rong.

Õhtul sajab vihma, pealinna tänavaid täitvat rahvapidu kuuldavasti ei ole.