K, 565. päev: „Juba laulavad!”

Hommikul kange uni, mis jätkub bussis. Vahepeal näen unes, et buss on kas oluliselt rohkem edasi jõudnud kui päriselt või vastupidi, läinud eelmisse peatusse tagasi. Päris mööda õnneks ei sõida.

NHE-majale lähenedes näen, kuidas lennuväljalt tõuseb An-12, neli suitsujuga taga – see on mu teada ainus [turbo]propellerlennuk, mis selleks võimeline (vt pilt), kuigi ega ka muudest tänapäevastest tsiviillennukitest stardil kuigi palju tossu tule.

Päeval pikk pusimine pika tekstiga. Toakaaslane C pusib samaga enda keelde, aga tal on ees veel halvem tõlge.

Vahepeal kostab koosolekusaalist laulu, kus jõulupeol (kuhu ma ei lähe) üles astuv koor harjutab. Korraldaja P väitis koorilauljaid otsides, et ta olla selle laulu kirjutanud ise, aga mul on tunne, nagu ma oleksin seda viisi varem kuulnud. Laul on üsna lõppematu, peaaegu nagu rootsi versioon laulust „Ma tulen taevast ülevalt”, kus on 16 salmi; võib-olla kirjutas ta sellele uued sõnad (peaks pakkuma, et riputatagu see juhuluule pärast pidu siseveebi).

See tuletab meelde, et 6. skp hommikul oli tööl käinud päkapikk (ehk siis siinkandi rahas Nigul – loodetavasti ilma oma liputajast abiliseta), kuuldavasti kõigil. Laual oli kotike mandariini ja paari kommiga.

Kella kolme paiku on – nagu selgub pisut hiljem – evakueerimisõppus. Sireenid hakkavad üürgama, aga esimene minut ei juhtu midagi. Teine minut küsib toanaaber, et mis lahti. Kolmas minut vaatan meili, et äkki on teatatud sireenide katsetamisest (neid katsetatakse korra kuus). Siis hakkab uksest mööduma inimesi, mantlid seljas. No arvuti lukku ja paberid laua pealt ära kappi, mantel kaenlasse ja trepist alla õue. Siis pärast 10-minutilist õuesvahtimist, mil rahvas üle loetakse ja ka närvilisimad töökaaslased saavad teada, et ärge muretsege, midagi kuskil ei põle, see on ainult õppus, ja saab kuulda, et kulunud 6½ minutit, tagasi tuppa, kus saan teada, et olin just enne sireene saanud teha väga, väga kiire töö.

Meenuvad taas ajad 10 a tagasi, kui kõrvalõppetooli metallurgiakatseahi, mis oli automaatselt ühendatud tuletõrjega, läks korra kuus häiresse, mõnikord sõitis isegi tuletõrjeauto kohale (ja kogu ülejäänud teaduskond naeris metallurgide ja nende „automaatahju” üle). Ükskord oli siis aga õppus, mina muidugi istusin rahulikult edasi, sest hulk aega polnud ahi häiresse läinud, kuni keegi kuri helkurvestiga vanamees tuli uksele ja käratas, miks ma toas olen, kui „kõik teised” on „juba õues”.

Ja siis veel see rahvasuust kuuldud lugu, kuidas kuskil haiglas peetud evakueerimisõppust, kus osales ka „haigeid”, st terveid inimesi haigeid mängimas (päris patsientidega oleks õppuse tegemine ohtlik), aga päris patsiendid ei saanud aru, et see oli õppus, ja hakanud omal käel evakueeruma, umbes nagu voodilinadega aknast laskuma jne.

Ning muidugi Basil Fawlty ja tema vargahäirekell, mis helises pool tooni madalamalt kui tuletõrjekell, ning Manuel, kes vorsti praadides kogemata süütas Fawlty Towersi köögi just hetk enne evakueerumisõppust.

Huvitav, kas see on kuskil kirjas, et evakueerimisõppusi peab alati tehtama talvel, tuulise ilmaga ja kui tööd on jube palju?

Jõulupuhkuseni on veel seitse tööpäeva...