R, 567. päev: loen ja kirjutan

Kaheksa paiku postkontorisse (Amazon). Sealt poole üheksa paiku tööle. Sobiv buss läheb napilt ära ja tuleb oodata järgmist; on külm ja bussipeatus on ehitatud nõnda, et klaas varjab pead ja keret kenasti, aga labajalad on külma tuule käes. Bussis see-eest uinun magusasti ja sõit läheb nõnda kiiresti.

Linnas lammutatakse Kuninga tänaval maja nõnda, et suure ekskavaatori­sarnase masinaga, millel noole otsas kopa asemel lõuad, hammustatakse betooni muudkui puruks. Ja oleks siis veel, et maja hammustataks altpoolt ja pärast koristataks rusud ära, aga ei, ainult näksitakse servast ja nõnda näeb vaatepilt pärast nädalate­pikkust hoolsat tööd välja nii, nagu oleks kuidagi­viisi ainult sellele majale tehtud ränk õhu­rünnak. Kahju majast, oli huvitav 1960. aastate betoon­maja, fassaadi küljes betoon­kaunistused peaaegu samas stiilis kui Tallinnas telemajal betoonist silm, raadiomajal betoonist kõrv ja mu kunagisel kodumajal betoonist õnnelik noorsugu. Aga siinmaal on kahjuks kombeks, et krundi uus omanik lammutab vana maja ära ja ehitab uue. Muinsuskaitset siinkandis eriti ei ole, vähemasti mitte nii, nagu Eestis, kus iga vähegi sõjaeelne eriprojektiga maja on muinsuskaitse all, huvitavamad sõjajärgsed samuti.

Õhtul ära poole viiest, Kirikmäe prismas, siis korterisse, uurin saabnud raamatuid.