Hommikul on rõdul 13 °C. Juulis oli korra 11 °C.
Bussipeatuse juures ehitatav maja on kerkinud katuseviiludeni. Näib, et selle katuselt hakkab kõik paks ja vedel valguma ülemise korruse rõdule.
Õhtul on kavas minna T. linnakesse kaubamajja. Päeval avastan põhjuse, miks mu vasak labajalg on viimasel ajal õues alati märg: no vasaku kinga nina on otsustanud ülejäänud kingast lahku lüüa ja iseseisvat elu elama hakata. Ta on peaaegu saavutanud oma separatistliku eesmärgi; palju ei puudu, et varvas käiks lausa vastu maad.
Viiest bussipeatuses ja siis pool tundi kolm kilomeetrit jaama. Näib, et just täna otsustatakse proovida maailmarekordit, kui mitu inimest mahub bussides Vabaduse puiesteele seisma. Ja nagu siinmaal kombeks, ei tee bussijuht enne peatust peatudes uksi lahti. Ning nagu siinmaal (ja üldse Euroopas) kombeks, ei kisu neid lahti ka pahased sõitjad.
Kiirkäik S kaubamajja ja selle kõrvalt K kaubamajast (mis on, nagu ma päeval Internetist uurisin, enne jõule lahti igal lahtiolemise päeval kümneni õhtul) uued kingad. Müüja meenutab väga mu klassijuhatajat (äkki on pisut noorem, sõja ajal Saksamaale sattunud õde?) – välimus, hääl, suhtumine, suitsetajastaaž. Siis jaama tagasi, ootan rongi 40 minutit. Rongis on seevastu suures vagunis ainult 6 inimest.
Jaama ette on püstitatud homse rahvapeo kartuses ligikaudu samasugused kivitõkked kui 1990. aastal Toompeale. Bussini on veerand tundi aega, kõnnin üle silla kilomeetri kaugusele järgmisse peatusse. Siis juhtub ime, mu mäletamist mööda siinmaal esimest korda – buss tuleb graafikus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment