E, 556. päev: mis nägin mina imeta

Hommikul vara üles ja kohe prantsuse keele grammatikaharjutuste kallale. Erinevalt eilsest õnnestub paar tükki koguni vigadeta. (Vastuste raamatus on vähemalt ühes kohas valesti, oletan.)

Ilm on selgem, pilved rebenevad, all jões paistab olevat väga palju helesogast vett. Loodame, et laupäevane eesti seltsi matk ei ürita ületada koolmeid nagu veebruaris. (Teisalt on praeguseks jõudnud matkasari mäe otsa, kus ojasid ei ole.)

Tööjuures postkastis on Eesti esinduse jõulupeo kutse, mille ümbrikul on minust tehtud suuline tõlk.

Päeval vilgas töö, tööesi hakkab õnneks kahanema, töönimekirja ei saa enam kuvaril üles-alla kerida nagu eelmisel nädalal.

Pärastlõuna sisustab pikk ja koletu tõlke„kvaliteediga” raudteekaupade loetelu, mille tagasisidesse on kiusatus kirjutada, et kulla tõlkebüroo, ärge seda tõlkijat enam kunagi kasutage. See on sama tõlkija, kes saksa-eesti tõlget teeb nii, et kasutab saksa-inglise sõnastikku (sest ega ta saksa keelt oska) ja siis paneb otse. Minu sulg on nõder üles kirjutama kõike, mida seal näha saab. „Filtritrellid” ja „jahutusküünlad” ja „pidurdusautod” ja „põrandal liikuvad rongid” ja „istmega rongid” ja „kraavirattad” on ainult väike, väga väike valik. Minu kurja toimetustöö tagajärjel saavad need vastavalt võresõelteks (Stangensieben), hõõgküünaldeks (Glühkerzen), pidurdusvaguniteks (Bremswagen), magnetpadjaga raudteedeks (Flurförderbahnen), lahtise istmega köisteedeks (Sesselbahnen) ja kaevandusdresiinideks (Grubenfahrräder).

Õhtul leian postkastist Kreeka kirjasõbra saadetud plaadi merest väljatõstetud iidlennukirusude piltidega ning Air France'i/KLMi kirja, kus mulle saadetakse lõpuks kliendikaart ja mis on kannab kuupäeva 26. oktoober 2007. Usutavasti tuli see kiri Prantsusmaalt jala, õige aeglaselt.

(Mis meenutab mõistagi Laikmaa jalutuskäiku Berliini õppima. Kui õigesti mäletan, kulus tal sinna matkamiseks kaks nädalat, kaugust on umbes 1400 km. See teeb 100 km päevas, ja suhteliselt käbeda kõnnikiiruse 6 km/h juures tähendanuks see, et Laikmaa kõndis keskmiselt 17 tundi päevas. Samas täitsa võimatu see ei ole, võib-olla ta kõndimise asemel jooksis.)

((Ja see omakorda meenutab kahe Eesti päritolu tudengi ehmatavat avastust, et Mark Soosaare film „Jõulud Vigalas” ei olegi jõuludest pajatav etnograafiafilm.))