Hommikul tali jätkub, on mõni kraad külma ja ümbruskond on natuke härmas (bussipeatus kohe eriti).
Prantsuse keeles puurime leheartiklit, mis jutustab, kuidas prantslased ei taha elulookirjeldustele panna ei sünniaega (vana!), pilti (paks!) ega isegi nime (maakas! prole! muhameedlane!), sest eesnimest saab kohe aru, mis sotsiaalsest klassist on inimene pärit. Õpetaja küsib, kuidas on lood meie maades. Kõik raputavad päid, kuskil mujal nõnda ei ole. On väga vaikne, sest Prantsusmaa ja Ungari erinevuste peale naerda kiljuv ungarlane täna puudub. Veel saame teada, kuidas Prantsusmaal ehitavad ja parandavad teid valdavalt „väga päevitunud” inimesed, et õpetaja ei ole kunagi näinud ühtki sinisilmset prantslast (keda prantslaste seas on vähemus) kraavi kaevamas. Selle peale arvab tšehh, et vat mis põnev, kogu rühmas on kõigil „sinised” silmad [jutumärgid panin põhjusel, et sinisteks nimetatakse mujal maailmas kõiki silmavärvusi peale mustade ja pruunide], sh õpetajal, välja arvatud ainult maltalasel. Seepeale on pisut vaikust ja, kui ma õigesti mäletan, teeb keegi lõpuks järelduse, et vaevalt, et meist kellestki saab Prantsusmaal teetööline.
Seejärel tööle tagasi ei lähe. Buss on ummikus, raamat edeneb jõudsasti. Kella kuueks raamatupoodi ei jõua. Sõidan edasi matkapoodi, sealt jalutan otse korterisse.
Kõrgmetsa tenniseväljakust möödudes ja majade vahele jõudes märkan taevas eredat sähvatust – vaatan umbes poole minuti pärast kella, see on 18.34 – umbes 45° kõrgusel, kirdes, hiljem kaardilt uurituna kuskil Ilvese tähtkujus. Märkan seda siis, kui see on heleduse tipus, paari sekundiga vaibub nõrgaks punktiks, siis kaob. Paistab peaaegu täiskuu ja seetõttu nõrgemaid tähti ei näe (no ja eks oleme linnas kah). Helendus oli väga palju eredam kui samuti vaareväljas olnud Marss (−1,6m, paarkümmed kraadi paremal ja madalamal), oli kogu nähtava taeva heledaim punkt peale Kuu, ja valget värvi. Taeva suhtes ei liikunud (lennukid liiguvad – kuigi öösel põlevate maandumistuledega lähenev lennuk on väga efektne, eriti vastu tuult, kui mürinat ei kuule), lennuvälja maandumiskoridor jääb teise suunda ja kõrgusel, kus lennuk näib taeva suhtes paigal seisvat, ei ole tulede põlemapanemiseks vajadust. Vahest oli kobakam meteoor, mis liikus otse siiapoole (nii et taeva suhtes näiliselt ei liikunud). — Uhvojutte palun kommentaaridesse mitte kirjutada.
(Hilisem lisandus: äkki oli satelliidilt läikiv Päike?)
Edasi hindan oma kursuse kodutöid ja saan ühele poole enda mustvalgete negatiivide skannimise (16 mm film aastast 1986 – oioi, milliseid olmelisi aardeid ...ja ilmutuspraaki). Mu valduses on veel paarkümmend isa negatiivi, sh minu lapsepõlvest, sh rannapildid, kus ma olen paariaastane ja alasti. Oh aegu. Isa mäletust mööda olla ma tollal ta käest küsinud, miks tema end paljaks ei võta, mille peale lähedal päevitanud teismelised plikad olla itsitama hakanud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment