Kirikmäel on maapind valge – soolast, mida siinmaal on kombeks pilduda ikka nii, et valendab.
Tööle on saabunud TNT saadetis paari elektroonikajubinaga (seekord olin juba nii tark, et kirjutasin toomisaadressiks kohe tööaadressi, ja tarneajast peeti seekord kinni).
Päeval leian meili, kus lubatakse, et saan täna uue arvuti. Mõtlemata, mis päev täna on, vastan, et pärastlõunal, palun.
Aga pärastlõunal on hoopis viimaste töölolijate jõululõuna, kus igaüks on kohale toonud oma maa toitu – kellel muidugi on – vahest peaksin keldri täis ladustama kilukonserve, oleks teinekord hea võtta.
Satun juttu ajama soome kolleegi J-ga, kes küsib, kas ta tohib Edgar V. Saksa „Esto-Europat” veel natuke enda käes hoida, sest raamatupood, kust ta selle tellis, olevat siiski teatanud, et neil seda ikka ei ole. Uurin, ega see polnud äkki sama Austraalia raamatupood, mis väitis end müüvat Teise maailmasõja kirjade raamatut, kus pidid sees olema minu vanaisa saadetud kaks postkaarti, aga mida tegelikult ei ilmunudki. Vastab, et ei olnud. Ja teatab, et Skandinaavia lauas on KOFFi õlut, ma mingu võtku – ja ma pikemalt mõtlemata lähengi. Siis liitub meiega eesti kolleeg M ja J jätkab eesti keelekümblusega. Teemaks on takso siinmaal ja Eestis. Siis läheb M ära ja meiega liitub leedu nimega läti kolleeg R ning jutt keerdub Soome ja Läti ühisele ajaloole (mille juurde tean lisada, et mis Läti, Soomes teatakse seniajani isegi üht Leedu muinasjumalat nii hästi, et tema nimi – Perkunas – on iga päev inimeste huulil, mille peale lätlane teeb suured silmad ja soomlasele peab üle seletama, et, noh, „perkele”...). Ja siis räägib J, et viikingid on XIX sajandi germaani enesekergituslik fabrikatsioon.
Siis saab lõuna läbi ja naasen tuppa, kus jätkan käsilolevat tõlketööd, mis edeneb hoogsalt. (Eile oli juhtum, et no ei jooksnud sulg, siis andsin kolleegile üle kontrollida, et ta kindlasti leiab teksti koledaimad kohad üles; leidiski, paberil oli päris palju parandusi, millega ma kõigiga nõus ei olnud, aga mis siis, maa peal rahu ja inimesist hea meel.)
Itiosakond saadab meili, et kahju küll, aga täna ei ole uue arvuti paigaldamine enam võimalik, jääb järgmisse aastasse. Mis mul selle vastu saab olla!
Saadan toanaabrile jõulude puhuks lingid oma koerte piltidele; vastusest aiman, et ega Rumeenias Tšehhi musta ja valget koera teata. Saan teada, et tal koeri ei ole, aga tal on see-eest 98-aastane vanaisa. „Oo,” ütlen ma, kes ma olen elanud enda isapoolsest vanaisast praeguseks mitu aastat vanemaks.
Siis tulen tulema ja sõidan kesklinna raamatupoodi (kalendrid). Sealt kõnnin jaamapoodi, sealt sõidan bussiga tagasi korterisse.
No comments:
Post a Comment