E, 563. päev: arheoloogia

Suur osa päeva kulub mõõtmatult pika tagasiside kirjutamisele, kus lahkan mõõtmatult halba tõlget, tõlkides iga jaburuse inglise keelde ja rekonstrueerides tekstiarheoloogia tulemuste põhjal tõlkija tegevusviisi (peaaegu nagu politseisarjades selgeltnägijavõimetega kriminaaluurijad). Et lähtekeelt ei oska ja kasutab masintõlget kolmandasse keelde ja sealt teeb otsetõlke ega kasuta olemasolevat sõnastikku ega tea sõnavara ega tagatipuks mõtle üldse vist midagi. Lisan välistõlkijatega suhtlevale üksusele juurde kaaskirja, et lugege palun läbi ja vajaduse korral kohendage sõnastust, ma üritasin olla neutraalne, aga ei tea, kas nõnda ka välja kukkus.

Seejärel hilja Kirikmäe prismas.

Kui korterisse jõuan, kakerdab all maja ukse ees joodiknaaber ja „koristab”. Siis on pahane, miks ma ei taha temaga samasse lifti tulla. Teen näo, et ma ei saa ta artikuleerimata prantsuse keelest aru.

Taevas on selge, aga kui üritan komeeti otsida, on see keeranud juba nii kõrgele, et binoklit sinnapoole keerates satub vaatevälja hoopis ülemise naabri rõdu äärele riputatud helendava jõulumehe helendav tagumik. Ulatuks see kaunistus veel pisut kaugemale, ei oleks mul toas tuld vajagi!

Lõpetuseks aga katkend mälestustest, mille tarbeks vaikselt materjali kogun, enne kui mälu hakkab alt vedama. Jutt on teaduriajast 8 a tagasi, keemiakatsetest ja pidevalt purunevast ja ülimäärivat musta ollust välja ajavast katseaparaadist:

Ainus keskkond, mis väga paljut tõotas, oli keev lämmastikhape, aga sellega läks süsteem kohe eriti katki ja enne katkiminekut tuli aparaadist väike rebasesaba ja kõik miskipärast köhisid kogu aeg [...]