N, 566. päev: tigu, pipar ja kondor

Eile oli asutuse jõulupidu (kus ma ei käinud), mille tõttu näeb täna tavalisest rohkem hilinejaid, vaikselt kõndijaid ja elevil töökaaslasi, eriti pärast seda, kui siseveebi hakkavad tekkima peopildid. Viimastelt nähtub, et eriti in olid läikivad särgid ning roosad, mustad ja sinised parukad, sh afroparukad.

Eks ma mäleta 1970. aastaid isegi, aga ma küll ei mäleta, et kellelgi oleks olnud läikiv särk või, hoidku, parukas. Isegi väga vanal perekonnatuttaval, kes oli täpselt 90 aastat vanem kui minu vend ja kes olevat teatris „Kevadet” nähes ohanud „Küll tuleb mu enda kooliaeg meelde!” ning kes oli näinud kõikvõimalikke riigikordi ning saanud täismeheks veel tsaariajal, ei olnud. Mu isal oli ainult üks kirju ja lai lips, mida ta kunagi ei kandnud ja mis peaks vahest kuskil kurioosumina alles olema. Aga krimpleenist särki tal ei olnud.

Mika Waltari kirjutab oma Sinuhe-raamatus (mis kajastavat oma kirjutamise aja egüptoloogiat kuuldavasti üsna kõrgtasemel), et nende Vana-Egipti ühiskonnakäärimiste ajendiks, mis viisid otsapidi Amarna ajajärguni (ehk Vana-Egipti 3000-aastase kivinenud kunstikaanonitega aja üürikese 18-aastase viivuni, mil au sees oli realistlik kunst ja millest pärinesid Tutanhamoni aarded) ja selle Ateni-kultuseni (mida teoloogias on peetud esimeseks monoteistlikuks riigiusundiks ajaloos, kuigi päris nõnda see ei olnud), oli osaliselt Teeba prominentide tava ajada pea kiilaks ja kanda sinist parukat.

Ja afrosoengut kandis ainsana mu tuttavatest koolivend Tauno, küll 1980. aastatel ja mitte roosat, sinist ega musta, vaid täiesti tavalist kartulikoorekarva.

Prantsuse keele eel teen strateegilise vea, et käin söömas, mis tähendab, et esimeses pooles tuleb hirmus uni peale. Samas õpetaja minu peale virgestamiseks ei kärata, ainult Uinuva Ungarlase peale. Saame kätte kontrolltööd, kus seekord oli grammatika osakaal väiksem, on läinud kenasti, 80,3 punkti 100-st, aitäh pöidlahoiu eest (seekord olevat õpetaja rehkendanud punkte Exceliga – nõnda maailm muudkui areneb – mis meenutab seda muistset aega, kui olin tudengiühingu revident ja kulude-tulude pabereid läbi arvutades leidsin vääringu ümberarvutamise eksimuse, mille 25-kroonine viga jooksis kogu ülejäänud aasta paberitest läbi; ja kui ma oma avastuse teatasin teisele revidendile, siis see arvas, et „äkki liitis Excel valesti” – mh-pup-pup-pup). Eriti hämmastav on see, et pudikeelsete prantsuse dialoogide tähenduse mõistatamise ülesandes on mul 20-st asjast 18 õigesti; ise kartsin, et ehk umbes 5.

Vahepeal kuulame mingit laulu mingist filmist, mida ma näinud ei ole ja ilmselt ka kunagi näha ei taha, ja peame sealt kuulmise järgi ära tundma sõnade kirjapilti. No 5 tk 13-st õnnestub.

Seekord lülitub mu tähelepanu välja kell 16.47 ja kell 16.56 asume õppima prantsuse keele käskivat kõneviisi. Näen, et raamatus tantsivad sõnad, aga mida nad kokku tähendavad, seda enam ei jaksa mõelda. Mind vaevab see, et mul on vaja minna tagasi tööle ja tõlkida seal homme hommikuks veel 6 lk täiesti uut teksti, mida tõlkemälus ei ole. Mingi väljend on õpetaja seletusel pärit „Mowgly”-filmist, mida Prantsusmaal kõik teavad, „no teate küll, kus Mowgly ümber on keerdunud serpent – see on inglise keeles snail – ja teda õpetab”.

Viimased veerand tundi on leedulase ettekanne, ta räägib reisist Tšiilisse. Umbes kolm minutit hiljem ärkab silmad lahti magav ungarlane ja küsib, et mis, kas riigist või, ta sai algul aru, et piprast. Ja siis jutt jätkub ja õpetaja tõlgib meile raskemaid sõnu. Näiteks räägib leedulane, et paljude Tšiili imede seas nägi ta raisakotkaid, vautours, mida õpetaja tõlgib lahkesti inglise keelde kui kondorid (ja üritab nende tiivaulatust näidata), mille peale läheb Uinuval Ungarlasel uni ära ja ta küsib imetlusega, et kas tõesti leedulane ise nägi päris tõesti neid linde, millele leedulane, kes linnuliigi muutumise seika tähele ei pannud, vastab, et nägi jah, istusid maas mitmekesi.

Siis tagasi töhe, maja restoranis on tulemas mingi ülipidulik üritus, põrandale kleebitakse hõljuma õhupalle ning seatakse üles vilkuvaid tulesid ja õhuvoolus võbelevaid torutaolisi moodustisi. Kui poole kaheksa paiku lahkun (pool lehekülge jäi puudu, vaja tulla homme hommikul vara) ja tõstan eest sirmi, millega on suletud käik trepikoja ning fuajee vahel (et vetsu otsivad meeskülalised ei laseks end veidi segasest vetsuviidast eksitada: nimelt võib jääda mulje, et naiste oma on paremale ja meeste oma on otse, kuigi tegelikult on mõlemad paremale), on hämar fuajee pilgeni pidutsejaid täis, ringi saalib vahuveinipudelitega kelnereid ja pean tungima läbi pidumeeles seltskonna kellani.

Aga aktiivne mõttetegevus tõlkimisel on teinud olemise pisut värskemaks, loen korteris läbi ja hindan portsu mu kursuse kodutöid.