K, 558. päev: kui ma oleksin Haanja miis

Homme õhtul, kui prantsuse keele kontrolltöö tehtud, tuleb võtta tolmuimeja ja harjutuste tegemise piirkond paksust kustutuskummipuru kihist vabastada.

Tööl tuuakse toanaaber C-le uus arvuti. Vahepeal saame osa Google'i kasutusliidese keele seadistamisest (kus, nagu teada, on ka „Muppet Show'” Rootsi koka, Elmer Fuddi ja klingoni keel), õigemini riikide Google'i lehe keelte seadistamisest (nt google.ee-d saab kuvada keeles, osundus, Google.ee mis on pakutud: русском) ja oi seda rõõmu, kui see õnnestub. Kogu tema keelerühm käib kohal imetlemas. Rõõmu jätkub terveks päevaks. Lõpuks on toanaaber laua all ja loeb itimehest elukaaslasele telefoni arvuti taga olevalt sildilt parameetreid.

Eesti kolleegiga arutelu selle üle, kas sümptom, näht ja „tunnus” (sign) on sünonüümid või mitte. Ütlen, et minu arusaamist mööda viimast nähuks ega sümptomiks pidada ei saa (st sign tuleks tõlkida kas „nähuks” või „sümptomiks”, aga mitte „tunnuseks” ega „märgiks”), kuid kolleeg väidab: „Aga tõlkemälus on see ju kogu aeg nii!” Vastan, et paljugi, mida seal olla võib. Näiteks oli seal „kaitse algab kaka nädalat pärast vaktsineerimist” (enam ei ole). – Ning selle üle, kas on parem öelda „eespoolnimetatud” või „eespool nimetatud”. Argumenteerin oma seisukohta, et lahku, keele väljendusviisi säästlikkuse ja uue kvaliteedi puudumise põhjendustega (et lugemislihtsuse huvides ei ole vaja tekitada liitsõna, kui see tähendab sama kui selle osised eraldi sõnadena). „Mis „uus kvaliteet”!” saan kuulda, ja midagi samalaadset veel. Selgitan, et see ei ole minu mõte, nii on arvanud minust palju tähtsamad inimesed, ja isegi ütlen, kes. See võtab kolleegi mõtlikuks (umbes kaheks sekundiks) ja arutelu lõpeb tõdemusega, et ega tegelikult vahet ei ole ju. Niigi käed-jalad tööd täis, ei ole meeles komasidki panna. No kas ma saan sellise kaaluka põhjenduse vastu!

Aga minu jultumus avaldada arvamust keeleasjades, milles, nagu ma suvel teada sain, ma insenerina arvamust avaldada ei tohi, ei jää karistuseta – kui oleksin Haanja miis, oleks mul asja Tiganiku puuti.

Nimelt korteri poole sõites – kaalun veel bussipeatuseski, kas minna Kõrgmetsa maksimarketisse või sõita otse korterisse, et jääks pisut rohkem aega prantsuse keele ettekande koostamiseks. Lasen mööda poebussi ja ootan oma bussi. Ja õigesti teen, sest kui kuukaarti juhile näidanuna rahakotti tagasi püksitasku topin, käib äkki täiesti kuuldav ping! (kui püksinööp vastu jope lukku sööstab) ja püksid vajuvad umbes 5 cm allapoole. Seejuures ega mu kerevood sellised ei ole, et püksinööbi eest lööksid. Lihtsalt konkreetselt nendel pükstel oli nööp ees väga nõrgalt (nagu täna päeval leidsin) ja püksirihm on praegu matkapükste peal (foto- ja binoklikoti jaoks). — Bussisõitu korterisse kujutage ette: buss on üsna täis, seisan, tunnen, kuidas millimeeter millimeetri haaval roomavad püksid üha allapoole. Buss, sinder, sõidab mõistagi läbi kõikide teele jäävate aukude. Nina sügeleb, tahaks aevastada, aga teadagi, mis siis võib juhtuda. Kaalun mõttes, kas see, kui mul bussis püksid jalast kukuksid, liigituks sündusetu käitumisena ja väärteona – aga katoliiklik maa, ma edasi parem ei mõtle. Sestap otsustan jopetasku kaudu pükse üleval hoida. Igaks juhuks.

Täitsa õhtul koostan oma prantsuse keele jutukese. Aitäh, Babelfish!