Üles kolmest, takso peale neljast. Kesklinnas on lennujaama poole viival teel jõeorus −7,5 °C. Kott, mis korteris kaalus täpselt 20 kg, kaalub lennujaamas 20,8 kg (aga see loetakse 20 kg sisse käivaks – tore, kui inimesed matemaatikat ei oska). Lennujaam on poole viiest väga unine koht, isegi jõulureede jaoks (eks eile ja üleeile oli kindlasti laulupidu). Mu uued kingad meeldivad turvaväravale, kes rõõmsalt piiksuma hakkab.
Ilm on pilves ja kui pilvede alt hakkab tulesid ilmuma, ei saa ma kuidagi aru, kuidas Amsterdami ümbrusse on tekkinud tuledeta põllumassiivid. Siis ütleb lendur, et uute müraeeskirjade järgi lendame hoopis Põhjamere kohal.
Teise lennu ajaks hakkab valgeks minema. Lendude vahel on mitu tundi, kolan lennujaamas ringi, Schengenist ei teata veel midagi (kuigi isegi kohalikus bussilehes oli Kilulinn reedel ära mainitud), kuigi piirikontrollis lehvitas üks piirivalvur mu ID-kaarti teisele ja imestas, et kas Eesti kodanikud mitte ei peaks pääsema nüüd vahepealse piirivalveta – aga mida ma saan parata, kui Tallinna lend läheb ikka C-terminali keldrist, mille ees on piirikontroll ja teine turvakontroll. Viimases olen tund enne pealeminekut ja võin öelda, et meeleolu on südamlik, eriti kui ka see turvavärav karjuma hakkab ja ma teine kord sokkis läbi magneti kõndima pean.
Lennukis istub minu ees pingil hollandi ema mudilasega ja tema ees teine samasugune. Nad näpivad usinalt kõike ettejäävat ja kaks rida eespool saab jõnglane lahti hapnikumaskide paneeli, mille tema isa siis leukoplaastriga kinni teibib. (Hilisema märkusena lisatagu, et pühade ajal tuli National Geographicu pealt rohkesti lennuõnnetusesaateid ja sealt sain teada, et rõhukaotuse korral laest langev reisija hapnikumask töötab 12 minutit – selle ajaga peab lennuk laskuma kõrgusele, kus saab hingata ilma maskita – või kaotavad reisijad teadvuse.) Siis seletab stjuuardess neile midagi ja saabub onkel (kes ei ole stjuuard), vorm seljas, silt rinnas, ja jutustab midagi mudilasega hollandi keeles. „Taevas hoidku,” mõtlen, „aga kes siis praegu lennukit juhib?” Saan aru, et praegusaja turvareeglid ei luba viia enam mudilasi kokpitti nagu vanasti – mitte et lapsed võiksid äkki muunduda lennukikaaperdajaks (aga kes teab), vaid küllap selleks, et nad seal midagi ei käpiks – vt Venemaal 1990. aastate keskel juhtunud lennuõnnetus, kus lendur lasi oma lastel natuke lennukit juhtida.
Tallinnas on meeldivalt soe (+3 °C), aga – nagu ikka – räpane. Lennukit keset platsi ootava bussi raadiost rõkkab nn tuntud rahvalauliku primitiivmuusika ja näib, et mina ei ole ainus, kellel tekib bussi astudes hetkeks tõrge. Aga taskus on lustikummut ja sellel helisummutavad kõrvaklapid.
Heietused jätkuvad tuleval aastal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment