N, 559. päev: nigulapäev

Hommikul üritan veel paar korda läbi lugeda oma prantsuse keele jutukest ning vaatan raamatust segaseimaid grammatikakohti, nagu sellest midagi meelde jääks. Tulevik on tume.

Hommikupoole tööl, siis prantsuse keelde. Teel JMO-maja poole kohtan soome kolleegi J-t, soovin talle õnne Soome iseseisvuspäeva puhul (aga ei maini, mida arvas asjast Soome sõber: tuleb tähistata põhjalikult, sest kes teab, ehk tulevikus tähistatakse selle asemel hoopis puutinapäeva). J lubab, et toob aasta algul laenatud raamatu (Edgar V. Saks, „Esto-Europa”) „varsti” tagasi, et olla leidnud mingist Inglise netipoest endale eksemplari.

Alguses on kontrolltöö ja pärast suulised esinemised. Grammatikaosa esimesest ülesandest pärineb kolmveerand harjutusest, mida tegin pühapäeva õhtul, ja peaaegu meenub ka, mis olid õiged vastused. Kahtlemata leiutan ka sel korral uusi tegusõnavorme ning harjutuses, kus peab näitama, kui hästi oleme pähe tuupinud telefonivestluse sõnavara (õpikus oli sõnavaratabeli kohal vastuvõtulaua pilt, kus tüse range vanem daam kamandab noruspäist ülikonnastatud ja sinisärgistatud meesterahvast – Huvitav, kas Prantsusmaal tohib vastuvõtus töötada meesterahvas? Ega see ole Vene ilmateade, kus ei tohi. Isegi Kõrgmetsa maksimarketis on olemas meeskassiir.), ei tule mul meelde, mis ütleb sekretär enne kõne edasiühendamist. Suure kõhkluse peale panen sõna joindre, mis ilmselt ei ole õige, aga usutavasti ei tekita sama suurt piinlikkust nagu episood ungarlase ettekandes (vt allpool).

Loovkirjutamise tükk on esmapilgul taas „kiri puhkuselt”, aga tegelikult siiski mitte: seekord on koolituse või lähetuse aruanne. Kui õpetaja on sõnad peale lugenud, mis seal olema peab ja mis mitte, siis tuleb mulle vaim peale ning kirjutan lehekülje. Rohkem ei lubata. Siis heidan kogu kupatusele veel pilgu peale ja annan ära (sest kogemus on osutanud, et kontrolltöö korduval ülelugemisel pigem parandab asju valeks kui õigeks).

Siis, pärast vaheaega – kus leian JMO-majas keeltepäeva (26. X) puhuks 23-keelsetelt siltidelt („lift”, „mehed”, „naised”), et „lift” on sloveeni keeli toredakõlaline dvigalo (meenutagem „Kaheteistkümne tooli” värsiseppa) – teeme ettekandeid. Ladies first, pakub õpetaja, ja nii esineb esimesena ungarlane (mitte see, kes tavaliselt magama jääb, ega see, kes Prantsusmaa ja Ungari erinevuste peale naerda kiljub, vaid kolmas), kes räägib pühast Nikolaist. Ta on välja printinud enamiku prantsuse Vikipeediat ja loeb selle meile ette; tore, sest mida kauem ta räägib, seda vähem jääb aega minu ettekande jaoks. Palju just aru ei saa. Ma ei oska juurde lisada täiendust, et vähemasti hansalinnades oli püha Nikolai ka kaupmeeste kaitsepühak, ja loodan, et äkki võtab teine eestlane teema üles (no eks ta kodusaarel ole Karja kirik, kus pühast Nikolaist meremehi ja kaasavarata neide päästmas suur ja tore nikerdis), aga ei võta.

Peale põhjaliku eritluse, et jõuluvana ja püha Nikolai on kaks eri asja, saame teada, et mõnel pool kaasneb püha Nikolaiga ka musta habemega tõrvaskänd, kes hirmutab lapsi asjaga, mida hoiab käes ja mis on prantsuse keeli verge. – „Misasi?” imestab õpetaja. – „Verge,” ütleb ungarlane. – „Kuidas see kirjutatakse?” küsib õpetaja. Ungarlane kirjutab tahvlile. – „Oled sa kindel?” uurib õpetaja. Vaatan sõnastikku; väikeses ei ole, aga suures on seletusi koguni kaks, esimeseks (sic!) on

verge [vɛrʒ] n. f. • Organe de la copulation (chez l'homme et les mammifères). → pénis, phallus.

Vahepeal on ungarlane kahtlase eseme tahvli peale joonistanud ja see ostutub vitsaks, mis on suures sõnastikus teine seletus.

Selle järel naaseme prantsuse kaudse kõne urgastesse ja siis on järg minu käes. Ei no kokkuvõttes läheb soodsalt. Elus ma olen ja pikali ei kuku ning tomatitega kah ei loobita. Keegi lausa norisedes kaasa ei nooguta ega lösuta laual ega ka vist mitte käsipõsakil. Räägin oma töökohast ja diskussioonis õpetajaga, kuidas tõlked on arvutis, selgub, et ega õpetaja ega need rühmakaaslased, kes ei ole tõlkijad, ei tee vahet masin- ja arvutipõhisel tõlkel (esimeses tõlgib masin, teises inimene). Aga õnneks haarab jutujärje üle leedulane ja üritab – ägeda vehkimise saatel – seletada tõlkemälutarkvara tööpõhimõtet. Kui mulle keegi enam hulk aega tähelepanu ei pööra ja mul midagi enam öelda ei ole, lähen oma kohale.

Aga täitsa tume prantsuse keel siiski ei ole, sest ma olen kogu seltskonnast ainus, kellel on laua peal (ja ilmselt üks väheseid, kellel üldse on) prantsuse seletav sõnastik (millest ülal juttu), mis pidavat olema keele õppimiseks just see kõige õigem (Le Robert Micro; et Larousse on muidu ka hea, aga võõramaalasele arusaamatu*). Heheh, eks aasta tagasi oli FR2-kursusel sama õpetaja ja eks ta soovitas ka siis sama sõnastikku.

Töölt läbi, kus panen lahtijäetud arvuti kinni. Kõrgmetsa maksimarketi kaudu korterisse, kus on filmiõhtu: kolm osa „South Parki” ja India ajaloofilm Asoka (2001) selle III saj e.m.a. Ašoka eluloo ainetel, kelle 24-kodarane tšakra ehib senini India lippu (kokkuvõte: kõrvaletõrjutud prints tõuseb troonile, vallutab kogu India, siis hakkab oma julmust kahetsema ja pöördub budismi ning tema suurriik elab aastakümneid õnnes ja külluses). Mõistagi, lugu on emotsioonirohke, grimm samuti, tegelasi sureb nagu kärbseid ja mõned tõusevad surnuist (aga kuuest laulu- ja tantsunumbrist osalevad peategelased ise ainult kahes). Kaameratöö on kohati suurepärane.

* * *

* Hilisem täiendus: Larousse annab sõnale verge 8 tähendust, anatoomiatermin on neist viimane.