P, 541. päev: matk

Kahe päeva jooksul teine matk, sedapuhku eesti seltsiga C-st T-sse. Eileõhtune pori on saabaste küljes ära kuivanud olekusse, et korteris on põrand puhas, aga koridoris jääb teel liftini igast teisest sammust maha mullatükk. Korjan suuremad tükid üles ja poetan maja ees lillekasti.

Jaamas (kuhu saab tänu eelmisest korrast tunni varajasemale kellaajale ontlikul viisil bussiga) selgub, et matkahuvilistest on eestlasi vähemus: umbes 14 inimesest ainult 4.

C-s tuleb kõigepealt otsida üles eelmine kord peidetud Eesti asi. Näib, et eelmisel matkal olnud (kust ma puudusin) kas ei mäleta peitmise kohta või ei pannud seda tähele (seltskonnaga matkates on ju matkalised ikka pimedad ja kurdid selle suhtes, mis juhtub väljaspool matkarada). Ka sõbrale ehk eelmise matka korraldajale (kes on kodus haige) helistamise õlekõrs ei aita muud, kui et otsing kandub mõnikümmend meetrit edasi. Vaatepilt sarnaneb kokkuvõttes sellele, kui orav täpselt ei mäleta, kuhu ta pähkli peitis, ning mööda metsaalust ringi kargab ja siit-sealt otsib. Ühesõnaga, Eesti asi jääb leidmata. Võimalik, et selle on leidnud kohalikud c-lased ja rõõmustasid.

Eesti asja otsimisel hindan saksa keele oskust üle: jään jänni sellise keeruka mõtte väljendamisega nagu „mul tuli ennist mõte, kui järgmine kord on matkal inimesi ainult paar tükki, siis läheb Eesti asja manustamine vaevarohkeks”. Aga sakslane on viisakas ega tee numbrit.

Läti Vabariigi aastapäev unustatakse üldse ära ja kaasasolnud lätlane seda ka ei ütle.

Siis tagasi jaama ja orgu mööda edasi. Tee on suhteliselt rahulik, tõusud on vaiksed ja kuni mudase metsateeni umbes kolmveerandil teel tundub imelik, miks on siinmaa raudtee tähistanud selle matkatee kolme saapaga. Muidugi, ega tegelikult siinmaal ju mägesid ei ole (mägedeks nimetatud osa on tegelikult kuni 200 m sügavate uhteorgudega lavamaa), nii et see ongi kõige karmim, mida siinmaa loodusel pakkuda on. Teisalt võib mujal sattuda palju raskemale rajale; siin on tõusud-langused ainult saja meetri kanti, septembris oli üks üle kahesaja (ja mägi – sobiliku nimega Kapp – püsis enne pikalt otse ees).

Metsas arvab mõni meie seast heaks kõndida mitte teel, vaid metsa all sambla sees. Vat just sellepärast ongi matkateed tähistatud, et inimesed metsaalust ära ei tallaks. (Mis meenutab kunagist ekspeditsiooni esivanemate maile, kus oli kaardile märgitud kunagisel teel tuulemurd või kahemeetrine rohi ning vend arvas, et siia peaks korraldama roheliste rattaretke, pärast kaht tuhandet jalgratturit oleks tee missugune!)

Siis umbes kahel kolmandikul on märtsis 1945 allakukkunud lennuki rusud (osa, kunstipäraselt paigutatud) ja hukkunud kuue inimese hauad. Rusud on ettenägelikult kõrge võrkaia sees (Soome lennundusarheoloog Hannu Valtonen on väitnud, et „aine jäävuse seadus lennukirusude suhtes ei kehti”); alles on tiivaotsad mootorigondlitest väljaspool (mulle tundub, et tiivad on tagurpidi, aga kindel ma ei ole; tiiva alaküljel on tavaliselt palju hooldusluugikesi, mida ei paista, seega on tiivad siiski vist õigetpidi), tüürideta, tunnusteta, kahe mootori jäänused ja tükike sabaosa (tagurpidi, lennukikoodiga) koos parema stabilisaatoriga (kõrgustüürita). Mootorigondlite vaheline osa ja kere on kadunud. Tiiva sees paistab paiguti Briti lennukites kasutatud kromaatrohelist sisevärvi, mis on edukalt ilmastikku talunud 62½ aastat (ja osundades 1939. aasta poliitikaraamatu „Nüüdse Euroopa juhid” kaardilegendi: „Taani. Elab võist ja munadest. Ja tänan küsimast, elab väga hästi.”).

Siis matk jätkub, läbime oru, vastasküljel tõuseb tee taas mäkke, satume väga mudasele metsateele. Tegelikult ei ole see nii mudane, kui paistab, sest pori on üpris kuiv ja kannab ning kuigi saapa külge jääb suuri klompe, ei vaju siiski sisse rohkem kui 1 cm. Kui kõndida mööda lohistijälge, siis veel vähem. Ja seda teed jätkub umbes pool kilomeetrit. Algul ragistab enamik läbi risu täis metsaaluse tee kõrval, siis läheb nõlv liiga järsuks ja nad tulevad tee peale tagasi; samas läheb tee märjaks ja kõndida tuleb kitsal teepeenral.

Edasi piknik; siis taas kord laskumine orgu, orus klooster (pseudoromaani, ajaloolisi seiku arvestades pakun, et valdavalt sõjajärgne ehitis). Pärast kloostrit äkiline siksakitav tõus. Ühes kohas on piki orgu tore vaade, mida arjergard pildistama jääb ja avangard eemaldub nägemisulatusest välja. Saame nad kätte alles paari kilomeetri pärast, kus nad ootavad. Muidugi läksid nad valesti, sest ega neil kaarte olnud ja ega siis saa oletada, et kaardita matkajad jälgiksid puude peal kollaseid märke. Teisalt oli valitud teekond natuke lühem ja oluliselt tasasem kui kaardile märgitu.

Alevis, mille prantsuse nimi on Kolmneitsit ja saksa nimi U-lingen, seisab sissesõidul pika toruga suurtükk, milles tuvastan 88 mm suurtüki, aga teistsugusel lafetil kui matka lähtealevi linnuse ees oleval suurtükil PaK 43/41 (kus on kaherattane lafett nagu välisuurtükkidel tavaliselt), umbes selline nagu 88 mm õhutõrjesuurtükil. Samas ei ole näha 88 mm õhutõrjesuurtüki toru peal ja all olnud silindreid ning juhtimissüsteem on palju lihtsam. Kiikan, kas suurtüki pöördemehhanism on 360°; on, seega peaks suurtükk olema mitte metalli kokkuostu sattunud osadega õhutõrjesuurtükk, vaid üpris terviklik tankitõrjesuurtükk PaK 43, esimene 88 mm õhutõrjesuurtükist arendatud tankitõrjesuurtüki mudel. (Nagu pärast leian, oligi tankitõrjesuurtükil PaK 43 õhutõrjesuurtüki 4 jalaga lafett, mille alla sai transpordiks kinnitada kaks 2-rattalist telge.) See oli ühel pool rinnet armastatud ja teisel pool kardetud relv, mille mürsk läks igasugusest tolleaegsest tankisoomusest läbi nagu võist, ka paari kilomeetri kauguselt.

Siis jaama, kus on 20 minutit aega. Et see on siinmaal viimane jaam ja eelmise rongi lõppjaam, seisab see ees ja saab peale minna.

Rongis võtab arutlus sellise teemaringi, et istun omaette ja loen terve tee raamatut (ikka Gerald Durrelli elulugu). Järg on kirjade juures, mida ta kirjutas oma tulevasele teisele naisele. Nende seas on lehekülg, mis algab sõnadega I have seen a thousand sunsets and sunrises ja mida biograaf nimetab silmapaistvaks proosaluuleks. See on üks ilusaimaid tekste, mida olen kunagi lugenud.

Linnas on 125. buss (pühapäevaõhtuti käib busse jaamast korterisse kord tunnis) sõiduplaanist minuti ees, aga kiire jooks aitab. Veab.