Ärkan kell 8.10 ja esimene mõte kella nähes on „Raisk!!”. Teine mõte on, et pole viga, jõuan. Kolmas ja neljas mõte on, et on ju pühapäev ja et olen kella pannud alles kolmveerand üheksaks.
Nimelt on üheteistkümnest eesti seltsi matk, mis minu jaoks algab, nagu ikka pühapäeval kell 11 algavate matkade korral, kolmekilomeetrise soojendusega raudteejaama suunas. (Poolel teel ühe peatuse lähedal näen, kuidas möödub 175. buss ja peatuses peatub. Jooksen ligi, aga bussijuht viibutab näppu ega tee esiust lahti. Oleksin pidanud sellest ülbikust pilti tegema ja hoiatuseks siia riputama.)
Jaamas olen 11.04, rong läheb 11.15. Aga jaamahoones on ootajaid täpselt 2, minuga kokku 3 ja matk otsustatakse nädala edasi lükata. (Matkasarjas on seni vähim osalejate arv olnud 7 ja suurim 45.) Ilm on soojem ja hetkel ka kuivem, kui karta oli, nii et kolmas matkaline, kes on esimest korda, pakub, et äkki läheks täna ja siis läheks järgmisel nädalal uuesti. Aga ülejäänud sama innukad ei ole, seega matka siiski ei toimu ja mul on rõõmus meel, sest saan käia jaamapoes (mis on pühapäeval lahti). Siis jalutan jälle tagasi, sest sobilik bussiaeg läks mööda jaamas kaarte võrreldes (ma seni täpselt ei teandud, kust läksid need matkad, kus mind ei olnud; tahan teha Google Earthi teekonnafailid). Tagasijalutusel (kokku 6,2 km) mõistan, et olen liiga soojalt riides.
Ja päeva jooksul teeb ilm tükke, kohati paistab taevas kihutavate pilvede vahelt isegi taevasina, mõni kord taas sajab kohinal vihma.
Jätkan praeguse lemmikharrastusega, vanade piltide skannimisega, saan üle 10 000. pildi piiri.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment