L, 368. päev: uisumetsas

Magan hommikul kaua, mis on lahtijäetud kardinate tõttu kella kaheksast üheksani väga palav (päike paistab peale). Õues on palav ja päike lõõskab ega ma välja ei kipugi. Skannin pilte (olen järjega 1991. aasta septembris). Siis asutan end siiski linna poole, käin ostan omale kuukaardi. Siis tagasi korterisse, uisud kaasa ning matkale.

Seekord olen valinud teeks W-tzi jaamast ülesmäge suunduva endise raudtee, mida mööda plaanin sõita pimedani. Rong peaks kohal olema pisut enne kuut ja pisut pärast üheksat läheb tagasi, seega kui ma poole kaheksast ringi keeran, peaksin jõudma (ronge läheb veel). Ja olengi (rong jõuab kohale mõni minut pärast kuut) ja kõnnin jalgrattatee algusse (W-tz on orunõlvadel, rattatee alguse ja jaama vahel on umbkaudu 27 meetrit kõrge mägi, millest ma ei taha üle uisutada).

Rattatee alguses on maasolevat ollust asfaldiks raske nimetada (lipp lipi peal, lapp lapi peal...), aeglase vigursõidu oskused edenevad. Seda lehmarada jätkub üle kilomeetri, siis jõuab rattatee raudteetammile. On koguni märk, et rulluisutamine lubatud. Ja asfalt on hea.

Vähemasti esimesel kilomeetril.

Siis enam nii hea ei ole.

Edasise umbes viie kilomeetri jooksul (mille ülesmäge rühkimiseks kulub koos pildistuspausidega üle tunni) saan näha igat liiki külmakerkeid ja muul viisil lagunenud teed. Kohati asfalt koguni klobiseb, mis tähendab, et see on aluse küljest lahti.

Tore, kellelgi on tulnud kunagi mõte teha vana kitsarööpmelise raudtee (kasutusel 1888–1944 ja 1946–1967) tammile jalgrattatee, mis on tore, ja siis on kellelgi tulnud teine mõte, et lubaks uisutada kah, aga ma söön oma mütsi ära, kui selle märgi panija oleks seal ise uisutanud. Siis sellist märki ei oleks. Muidugi, äkki tähendab see märk hoopis seda, et uisutamine on võimalik.

Kahes kohas istub kurvi taga tee peal suur kollaste jalgadega pruun kull ja peitub metsa veerde puu otsa.

Kella seitsme paiku uurin kaardilt, kus ma olen, et keeraks õige ringi; siis leian, et kilomeetri pärast on kämping, seal võiks keerata. Kämping on kunagiste haruteede kohal ja seal on ülihea asfalt.

Mäest allatulek sujub tunduvalt lõbusamalt kui ülesminek. Asfaldi kvaliteeti näitab asjaolu, et kohati tuli sel 2% langusel hoogu anda ja pisut siledamate kohtade peal püsib kiirus stabiilsena 8 km/h juures ning aeg-ajalt tuleb jalgu ikkagi kordamööda õhku tõsta, sest vibratsioon on selline, et jalad võivad tuimaks jääda. W-tzi pool läheb asfalt veidi paremaks, siis keerab tee raudteetammilt ära ja tuleb jälle sama lehmarada.

Veidi enne raudteetammi lõppu on tunda heinalõhna. Kalendri järgi on aprill.

Raudteetamm läbib ka üht küla, kus kellelgi oli tulnud jabur mõte katta ojasild liipritega. Need on pehastunud ja koledate pragudega, millest ühte ma minnes takerdusin ja maha prantsatasin, aga aeglasel sõidul ja täiesti kaitsmete peale.

W-tzis lõpeb jalgrattatee vana tehase juures, mille aknad jätavad mulje, nagu oleks ka siin vabastajate monumenti kaitstud (W-tzis on neid umbes kolm, sh postamendi otsas tank). Kindel on, et kaheksasele rongile ma ei jõua, niisiis otsutan jaama uisutada. Algul rühin mäest üles (mis ei ole nii hull kui see tundub) ja siis, pidur pidevalt maas, teiselt poolt alla. (Pidur peab olema pidevalt maas seepärast, et teatavasti sõltub kineetiline energia kiiruse ruudust.) Kruvin vahepeal pidurit madalamaks, isegi liiga.

Kui alla jaama jõuan, on rongini aega umbes 55 minutit. Veedan sellest umbes pool tundi tühjas jaamaparklas edasi-tagasi sõites, mahapuutuvat pidurit kulutades ja pööramist harjutades (sest korterile lähim uisurada on 1–2 m lai ja seal seda harjutada ei saa; olen proovinud, tee serv tuli väga äkki kätte).

Siis rongi peale, kus loen lustakat tõlkeraamatut edasi, samuti õhtul korteris. Saan raamatu lõpuks läbi; küll oli imelik! Küll oli seal "mündiga opereeritav kohvimasin" ja "puuviljakärbsed" ja mis kõik veel. Ja naljakaid trükivigu nagu "jalutukäik". Raamatukoi andmebaas näitab, et sama tõlkija on koostanud mitu inglise keele õpikut; ma väga loodan, et nendes ei käsitleta tõlkimist.