P, 369. päev: kaks uisuretke

Hommikul kogub ähvardavaid pilvi ja kui parasjagu plaane pean, mismoodi ma tänast matka ette võtan (st uurin sõiduplaane, kuidas saan alguspunkti ja lõpp-punktist tagasi), kostab lahtise akna tagant plädinat – sajab! Aga vihma tuleb ainult mõni minut ning isegi asfalt ei saa märjaks. Terve aprilli on olnud põud.

Uue kuukaardiga toredasti bussi peale ning sellega raudteejaama, sealt päevapilet T. linnakesse. Rong on mugav ja tekib mõte, miks peaksin sõitma Maaselja idakaldal ja nägema jõe ületamisega mitu korda vaeva (näiteks Maaselja suure harujõe suudmest üle ei tea ma selles kohas silda olevat, kus kaart näitab), ja õgvendan oma plaane.

Riigi ainsa sadamalinna jaamas tulen maha ning jalutan Savijõe äärde. Silla juures on veetaseme näiduga aparaat ning selgitus, mis on mis ja millest algab üleujutus. Vastaskaldal on Saksamaa ja oh mis tore, jalgrattatee ei alga mitte küla järel alt jõe äärest, vaid kohe pärast silda (tegelikult algab silla peal, aga ma ei tihka üle tavalise kõrgusega käsipuuga silla rulluisutada, kui ruumi ei ole laiuti vähemalt kolme meetrit). Ajan kaitsmed kätte-jalga, panen kiivri pähe ning pärastlõuna päikselõõsas alustan mööda kuumavat teed edasiveeremist.

Esimese pingi juures (kui sõidetud on poolteist kilomeetrit) päästan uiskude klambrid ja rihmad veidi lahti ja ajan jalad paremasse asendisse. Vasak uisk oli all veidi vales asendis ja ega parem ka täitsa õige olnud. Edasi on parem. Nagu öeldud, lippavad laagrid nagu pöörased, eriti vasakul uisul, kus on ainult tavalised rattad (paremal on spidomeetri andurratas, millel on sama kiire laager kui tavalistel ratastel, ja üks tuledega ratas, millel ei ole ja mis muidu pöörleb ka raskemini, sest osa pöörlemisest peab ju valguseks saama). Asfalt on ka üpris hea, peale ühe paadisilla, mille ümbrusse on laotud sügavate vuukidega kiviplaadid.

Ja nii ma siis veerengi muudkui paar kuni kümmekond meetrit Maaselja kaldast jõega samas suunas. Kavas on läbida umbes 20 km T-st järgmisse jaama Pfzl-sse (aga sellest allpool). Pühapäeva puhul on palju jalgrattureid lusti sõitmas; näeb ka siinmaa rattureid (kolme või nelja), need tunneb eksimata ära selle poolest, et siinmaal on jalgrattariiete müüjad ülimalt edukad. Ega siinmaal tavaline inimene ju jalgrattaga sõida.

Et jalgratas liigub tavaliselt pisut kiiremini kui minusugune pühapäeva-rulluisutaja (jõe ääres kiirusega umbkaudu 15 km/h) ja et uisutaja vajab laiemat teed kui jalgrattur, on neist üldiselt kena juba kaugelt eemalt kella lasta, kui nad tahavad mööda sõita. Igaks juhuks vaatan alati, kui keegi mööda sõidab, kas tema järel tuleb veel kedagi. Kogu kokku kahetunnise uisumatka jooksul lasevad kõik möödatahtvad ratturid kella (mõnel on kell katki ja tiliseb värina mõjul kogu aeg), peale matka lõpuosas ühest kahemeetrisest, aga järsust nõlvast allatulekul (kus ma ettevaatlikult, pidur maas, alla tulen) ühe – ütleme poliitiliselt korrektsel moel aprillipäikeses pruuniks põlenud poisikese –, kes röögib AUS DEM WEEEGG! ega mööda tuisates tee kuulma mu vastust Hast du doch keine Bremsen?

Mõni aeglasem liikuja püsib ees ühel kaugusel mitu kilomeetrit, nagu perekond, kes 2/3 ulatuses meenutab perekond Hille sarjast King of the Hill, eriti perepoeg; ja paarsada meetrit eespool üks rulluisutav daam, kellele aitaks pigem dieet kui pühapäeviti rulluisutamine (temast lähen ma vähe laiemas kohas lõpuks mööda).

K. raudteesilla juures püüavad neli venelast kala ning nende omavahelises jutus kuuleb sõna bl**d, mida pole ammu kuulnud. Eesti sündmustega seoses meenub, et ei tea, kas nad ka teavad, et kümmekond kilomeetrit ülesvoolu on vastaskaldal üks Saksa ühishaud, tähisel Raudrist otsas ja puha. Aga on pühapäev ja keda see huvitab. Kala ilmselgelt näkkab, sest üks purikas on kukkunud teele ja keegi jalgrattur on sellest üle sõitnud (loe: kärbeste pidu).

T. linnakese lüüsist paar kilomeetrit ülesoolu on paadisadam, millest läheb jõeäärne rattatee maa poolt mööda. Kui tee taas jõe poole keerab, näen, et kümmekond meetrit enne jõeäärset kurvi on pandud üle tee purskama purskkaev. Veesadu ületab jalgrattatee umbes meetri kõrguselt. Vast palava päeva puhuks pandud, oletan. Kaalun kõiki võimalikke variante: a) kui sõidan läbi, saan märjaks (which is not nice, sest seljakott ei ole veekindel); b) isegi kui end väga väikseks teen ja üritan joa alt läbi minna, saan ikkagi pisut märjaks ning kohe pärast juga tuleb end püsti ajada ning pöörata; kukkumisoht on suur. Mis tähendab, et eelistan variandi c) kasuks: pidurdan ja lähen rohu pealt ringi. Eemalt paadist kostab laste pahatahtlikku naeru. Vaatan sinnapoole ja näen, et vooliku teine ots ulatub paadi juurde. Aga ma ei ole kade: jään seisma, võtan rahulikult välja fotoka ja tahan teha siinse blogi jaoks sellest atraktsioonist pilti. Märkan, et paadi akna vahelt vahivad kaks jõnglast. (No läbi võrkaia võttes ei teravusta aparaat õigesti, aga nad ei tea seda.) Mida lähemale nägudele suum sõidab, seda tõsisemaks näod jäävad ning siis kaovad aknalt hoopis. Paadi tagaosast kepsab välja keskmises teismeeas piiga, hüüdes Entschuldigung, Entschuldigung ja et see voolik on siin juhuslikult ja ta võtab selle ära. Vesi keeratakse kinni ja ta võtab vooliku aia najalt tõesti ära. Omalt poolt luban, et ma kustutan pildi ära (mis pärast väikest pusimist ka õnnestub) ja et pole viga jne. Asi oli selles, et sirge peal polnuks taolisel kastmisel viga midagi, aga vahetult enne kurvi on selline teguviis lihtsalt ohtlik (sest kurvis oli asfalt märg).

Vahepeal on täitsa palav ja siis puhub tuul vastu. Mul ei ole päikseprille kaasas, aga päike on ere ning tee särab. Sihtkoht on pisut pärast T. linnakese tagust raudteesilda, aga kuigi sild näitab ennast jõekääru tagant juba kaugelt, on selleni veel mitu head kilomeetrit rühkida.

Pärast silda asendub asfalt (mis üldiselt on olnud täitsa sõidetav) laguneva kiviparketiga, mis enam ei ole, sest paremal uisul on pidur, mis on maapinnast tavaliselt paar millimeetrit kõrgemal, aga lohkudest läbi sõites puutub pidur maha.

Pfzl. on tore linnake, tahan näha seda eelkõige 16. sajandi alguse bastionivöö pärast – see oli aeg, mil suurtükitornid (vrd Kiek in de Kök, 1475–1483) hakkasid muutuma bastionideks (vrd Paks Margareeta, 1510–1529 – ainult poolteist inimpõlve hiljem). Ja ikka ja jälle vana küsimus: kust sai linnake selleks raha?

Vastus on lihtne: tollist. Maaseljal oli kett ees, iga laev maksis tolli.

Teen linnakesele tiiru peale (õnneks on vanalinna tänavatel peal asfalt, mitte munakivid) ja mul õnnestub jätta märkamata linnuse jäänused (no mul ei ole plaani kaasas). Seejärel sõidan (pühapäevase olematu liikluse tõttu keset tänavat) jaama ja leian, et rong T-sse läheb 13 minuti pärast. Jaama bussipeatuse pingil kougin uisud jalast ja varustuse ült (ohutuse huvides lähevad uisud jalga viimastena ja tulevad esimestena jalast ära, kuivõrd on olemas oht käia käpuli, aga seda ilma kaitsmeteta teha ei tahaks). T. jaamas on tagasisõidu rong juba ees ning istun sisse.

Ja õigesti teen, sest hakkab sadama. Pilvede all rippuva vihmakardina järgi näen, et siinmaa pool sajab päris kõvasti. Peagi näeb aknast, et teed kohati lausa lainetavad. Rong sõidab kõva vihma korral linna mööda lõunapoolset teed, jäädes mõne minuti hiljaks. Seevastu kella 18.51 tulema pidanud 125. buss tuleb juba 18.49 ning ma näen teiselt poolt tänavat ja foori, kuidas see ära sõidab.

Kõnnin raudteesilla alguseni ja panen uisud jälle alla. 3 km korterini sujub 19 minutiga (teeolusid arvestades väikese haagiga), mis uiskude allapanekut ja altvõtmist arvestades ei ole ajavõit, aga selle arvelt, et uiskudel on omadus ise veereda ja et pool teed läheb sõit vaikselt allamäge (ka T. maantee on kuni vallakeskuseni vanal raudteetammil), kulub teekonnaks vähem jõupingutust kui jala.

Õhtul teen lahti saksa Vikipeedia kirjutise Pfzl-i kohta ja saan teada, et seal asub Saksamaa vanim asustatud maja. Üks paistis olevat jah Rooma-aegsete akendega, mis on äravahetamiseni sarnased kui T. termidel.

Hilisõhtul teen süüa, aga selle juurde joodud tee hoiab mind omajagu ärkvel. Loen läbi mu kursuse esimese saabunud referaadi (tähtaeg on teisipäeval) ja see on väga hea. Oleksid teised ka samasugused...