Täna satub mu silme alla autotoodete loetelu, kus tõlkija pole adunud, et motor racing ei ole nimelt kitsas mootorrattasport, vaid mootorisport üldse (ehk seega peamiselt autovõidusõit). See selleks (kuigi kordub lugematu arv kordi), aga pärastpoole on kontekstiks võidusõiduautode keredetailid ja ta on saanud termini clamshell (ühes tükis ülestõstetav esiosakate) vasteks "kopp". Tunnen kibedat puudust, et süsteem ei lase panna kriitilist viga, see tõlge oleks saanud neid lausa mitu tükki. Ja asjakohastest sõnastikest pole see tõlkija kuulnud midagi, ei autosõnastikust ega isegi tehnikasõnaraamatust (kus on autosõnastiku materjal sees), ning tal ei tule meelde isegi seda, kuidas nimetada jalgratta juhtrauda ehk rahvakeeli lenkstangi, et juhtkang on selleks pisut kohatu. — Aga loodame, et tal oli lihtsalt halb päev...
Spämm nimetab mu eesnimeks Lakeshia. Uhke. Peaasi, et mitte Alinicia nagu South Parki tsirkusekalkunil.
Kuulan maailmast eraldumiseks raadiost muusikat. Pärastlõunal on mitmetunnine hiphopisaade, mille saatejuhi hääl ja rääkimisviis aimab elavalt järele Isaac Hayesi – ja muidugi, muidugi kangastuvad mulle South Parki kokk ja tema laulud.
Praegune bussilektüür on Saksa kuulsa sõjaajaloolase Rolf-Dieter Mülleri Der Bomberkrieg 1939–1945. Oma mahu kohta väga põhjalik ning põhivooluajaloolase kirjutatuna kahtlemata ka poliitiliselt ülikorrektne, mistõttu raamatu esimene veerandi (poliitajalugu) saab lugeda diagonaalis (no see, et Hitler oli paha, on ju niigi teada – mis meenutab ükspäev leitud veebikülge prof Rummeli arvutustega, eriti selle tabelit Bloodiest dictators for the millennium). Samas jääb kõikumata mu varasem arvamus, et pommisõja ajaloo teemal on parim raamat Sven Lindqvisti Nu dog du, inglise keeli A History of Bombing.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment