Hommikul prantsuse keel. Puudusin puhkuse tõttu kahest eelmisest tunnist ja naha vahel on kaks pisikest hirmu: et äkki on kontrolltöö täna ja et äkki on vahepeal rühm selliste seitsmepenikoormasaabastega edasi läinud, et ma ei saa midagi aru. Aga õnneks ei ole. Näib, et eelmises tunnis õpiti lihtminevikku, mis tuleb üsna tuttav ette. Alati on tuge, kui keegi teine oskab veel halvemini; selleks on pinginaaber slovakk V, kellega olime samas eelmises rühmas, tema vaikib nagu känd ja õpetaja pika jutu peale, millal võiks toimuda 1. mail ärajääv tund, küsib ta pärast üle, millest jutt käis. Ühesõnaga, tase on talutav ning õpetaja suhtumine ei ole "mis inimesed te olete, kui prantsuse keeltki ei oska!" (mida hoogab õpikust, sest ega seal muus keeles reeglite seletusi ei ole – õigupoolest ei ole seal seletusi üldse) – ta suudab mõnd asja isegi inglise keeles selgitada. Näiteks seda, et selle keelekooli, mille kaudu ta meid õpetab, leping lõpeb augustis ja õpetajad ei tea, kas seda jätkatakse või mitte, aga teda ei taheta prantslasena võtta ühessegi siinmaa õppeasutusse (eelistatakse omamaiseid).
Siis tagasi tööle. Kell 16.41 küsib toanaaber, et kas mul oli ka teatud toimetusliigi tähtaeg täna kell 16.00. "Kellaajaline tähtaeg?" imestan (tavaliselt on "õhtuks") ning kontrollin järele. Ja ongi. Aga jäänud on vaid koera saba ning see valmib peaaegu stahhaanovliku töö tulemusel kell 17.04. ("Peaaegu" seepärast, et ega Stahhanov tegelikult plaanist 14 korda rohkem ei rabanud. Teised lõid talle sütt lahti ja tema ainult kühveldas – aga mul siin kedagi sütt lahti löömas ei ole, ikka ise, ikka ise...)
Edasi süvenen 88-leheküljelisse dokumenti, mille tähtaeg on neljapäeva hommikul ja mille tõlkemällu ma oma arvutist ei pääse. See tõotab omajagu vaeva. Kell saab märkamatult seitse ja kiirustan bussi peale. Buss on nr 16 ja väga täis. Ilm on palav tänagi, kuid eilset rekordit kraad ületanud ei ole. Õhtul on 23 °C.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment