P, tagasisõit

Tagasisõit üle Kopenhaageni on väga rahulik. Paistab, et enam Tallinast Sharm el Sheiki hulgakaupa ei reisita. Olen lennujaamas pileti registreerimisest läbi kaks tundi enne lendu, ka turvakontrollis sujub kiiresti ning veedan nimetatud kaks tundi läpakatpidi pistikupesa küljes (seoses kolimisega ühendasin koduarvuti Internetist lahti ja see on praegu sissepakitud ja uues kohas tuleb tehnik alles mai alguses, nii et meili kontrollimine on eluliselt tähtis). Üldiselt oli puhkus hektiline, sisaldades kõike tõvevoodis lebamisest kuni sellise tambini, et üle nädala ei olnud aega küüsi lõigata. Aga lennujaamas on aega küll, päike paistab, ilm tundub suhteliselt soe (eriti võrreldes eilse lumesaju ja tormiga).

Lennujaamas seisab värava juures rahvasummas üks naiskollektiiv, võib-olla koorifestivalilt naasev koor. Üks vene aktsendiga daam, kes lennukisõiduga ilmselgelt tuttav ei ole, kurdab saksa keeli oma kaaslastele, et kui lennuk õhus keerab ja seejuures tugevasti viltu vajub, kas siis reisijad peavad end tooli peal kinni hoidma, et vahekäiku ei kukuks? Kaaslased (kes on lennusõidu osas kogenenumad) seletavad, et ei kuku, sest kui auto keerab, siis ju ka ei kuku maha (ehk nemadki ei mäleta koolifüüsikast tsentrifugaaljõudu).

Rahulikult suhtub asjasse ka Estonian Air, sest tema lennuk saabub alles siis, kui reisijad peaksid väljalennu eel juba lennukis istuma. Väljalend hilineb 20 minutit. Ilm on väga selge, umbes Keila kohalt näen pilvekribalate all Ruhnut (karu ei näe) ja Kuramaad.

Kopenhaagen on pilves. Nagu ikka, kinnitub Tallinnast tulev lennuk A-terminali otsa (seal on Schengeni alale sisenemiseks eraldi passikontroll) ja teada on, et siiakanti läheb lennuk edasi C-terminali keskelt, kuhu on A-terminalist umbkaudu kilomeeter. Samuti on teada, et lennukini viib tegelikult ulatuslik bussiekskursioon, mis tähendab, et väljasõidu aeg ei ole sama kui värava sulgumise aeg. Mis tähendab, et ma olen kohati natuke närvis ja astun vajaliku väravani üsna pikkade sammudega.

Teine lend on mürisevas propellerlennukis, kus istun vahekäigu pool. Aknast paistab ühelt poolt vasak ja teiselt poolt parem mootor. Lennukis on kaks väikelast, kellest üks umbes kolmveerand ajast karjub nii kuis kopsud võtavad (ülejäänud aja ta ilmselt kogub uueks karjumisehooks jõudu) ja teine aeg-ajalt laulab, üritades seda teha üle mootorimüra. Tuletan meelde, kus on mu kõrvatropid (kuigi mulle tundub ka, et see lennuk ei ole kuigi hermeetiline, sest mul lähevad tõusul magamise pealt kõrvad lukku ja mõni aeg on kõik kenasti vaikne).

Kui lennuk tasapisi laskuma hakkab, üritan maastikul leida loodusest või kaardilt tuttavaid kohti, kuni ühe keeramise pealt märkan iseloomuliku kujuga paisjärve, mis on mäe otsas. Selge, see on Veoküla paisjärv, hetke pärast ilmub aknasse pärastlõunapäikesesse uppunud Veoküla losski, ja lõunasse lennujaama poole lennates (see õhutee on väga auklik) näen vilksatusi muudestki tuttavatest kohtadest.

Lennujaamas lennukist bussi kobides tunnen, et tõsilugu, ongi soe (Eestis sadas eile lund, eks ole). Särgiväel oleks täitsa paras, suur suvi väljas. Kõnnin bussipeatusse ja sõidan sealt bussiga linna, sealt jalutan elamisse (kellaajal, mil buss kesklinnanigi käib, ei tihka ma taksoga sõita, eks ole).

Sooja on 22 kraadi. Rõdule viidud toalillele on välisõhk koledasti mõjunud, aga küll talle toas eluvaim taas sisse tuleb. Postkastis on ainult viis kirja: ainult kaks arvet, üks raamatupoe reklaamkataloog, üks valla teataja ning üks reklaam. Vannitoaseinale iminappadega kinnituv nagi alla kukkunud ei ole. Külmikus piim hapuks läinud ei ole, seened ja kapsad on. EMT kaardiga taskutelefon hakkab laaduri küljes lõpuks siiski tööle.