Alustan oma kõige veidramat töönädalat, kus kahe ametliku puhkuse vahel on 3 (kolm) tööpäeva, mille jaoks olen lennanud lennukiga kohale nii nii kaua, et Tallinna lennujaamas alustatud raamat sai läbi alles sihtjaamas.
Saan teada, et homme prantsuse keelt ei ole, mis ühelt poolt kergendab, sest kolmapäeva õhtuks on palju asju üles antud, aga teiselt poolt tähendab, et satun tundi järgmine kord alles 24. aprillil, mil kontrolltööni on jäänud väga vähe aega. Õpetaja meiliaadressi ma ei tea, küsiks muidu, mida nendes tundides läbi võetakse, kus mind ei ole.
Pühendan pärastlõuna palju mõttevaeva nõudvale toimetusliigile, kus muu hulgas on tööriistaloetelu, kus on vaid vähe asju õigesti; tõlkija mõte on hulkunud tundmatutel radadel ning loogikal ja kontekstitunnetusel on olnud vaba päev. Toanaaber C vahepeal küsib, mida ma loen, vastan, et toimetan, ja ta vastab, et ta ei teadnudki, et toimetamine võib olla ka lõbus. Sisu ise mitte, aga tõlked mõnikord küll.
(Detsembris peetud selle tõlkeliigi vigade ettekandes leidsin, et naljakaid tõlkevigu on tegelikult väga vähe: naljakas on tõlkeviga siis, kui selle loogikaga on midagi natuke paigast ära. Erinevalt tõlgete üldisest kvaliteedist, mis käib normaaljaotuse järgi (samuti tõlkeoskuse levikust, mis käib samuti), on loogika skaala ülemine ots ühene, see lihtsalt on, sest mingi asi ei saa olla normaalsest loogilisem. Aga alla normaalse on astmed "kõlblik", "naljakas", "arusaamatu" ja "lausa totrus" (mis võivad osaliselt kattuda).)
Õhtul Kirikmäe Prismas. Vanamuusika riiulist sigineb mu plaadikogusse Miles Davise Tutu.
Hoolas negatiivide skannimine on umbes kuu ajaga muundanud elektroonilisele kujule ligikaudu seitsmendiku mu kokku 22 aasta vältel võetud analoogfotodest (ja negatiivile võetud piltidest koguni kuuendiku). Järg on 1991. aasta kevades, mil ma tehnilisil põhjusil (vana hea fotokas läks katki) kasutasin nn seebikarpi, mis tahtis väga tundlikku filmi, mis veneaegse kaubandusvõrgu iseärasustest johtudes oli punases pakis GOST 250. Hirmus teraline, isegi peenterailmutiga. Säritus oli peaaegu alati vale, mitmest filmist ei saanud suurendiga mingisugustki pilti kätte (filmi läbi valgustav skanner teeb aga imesid). Ja siis äkki on filmide seas neljasajane Kodak TMY. Hoia ja keela, seebikaga siiski sai peaaegu korralikku pilti! Hallskaala näib olevat pehmem kui Vene filmil (mida oli kaht marki, Svema ja Tasma; Tasma läks sageli pooleks, aga Svemat ei olnud alati saada) ja suuremast tundlikkusest hoolimata tera ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment