N, 366. päev: pealtvaataja näpunäited

Täna hiivan end maast lahti enne kukke ja koitu, veerand seitsmest, ja olen tööl juba kolmveerand kaheksa. Hommikune buss on koolilapsi täis, tavaliselt muidu saan istuma, aga täna isegi nii jaama kui Kuninga tänava peatuses (kus tavaliselt enamik reisijatest vahetub) ei pääse ma löögile. Seistes on raamatut lugeda samas ebamugav (sest buss ei ole täis nagu Moskva metroo, kus see on kombeks, kus ei ole äkkpidurdamisel kuhugi kukkuda).

Tipin paberilt parandusi faili ning vahepealsest optimismist hoolimata, et äkki jõuan, tegelikult ei jõua. Mis parata. Mure on veel selles, et kaks tundi pärast tähtaega on 2 lk tõlketöö tähtaeg, aga ma pole seda veel mitte vaadanudki. Kui lõpuks pika toimetuse valmis saan, selgub, et tõlget on tegelikult 1 lk ja alles pärastlõunaks. Kui tore.

Eestis on lahti rullumas ägedaid sündmusi, Tõnismäe Kotimehe juurde telgi ehituse alustamine neljapäeva hommikul kell pool viis on väga kaval. Lennunduse ajaloost on teada, kui omaaegse ülikiire luurelennuki Lockheed SR-71 Blackbird esimest katselennukit viidi 1960. aastate algul tehasest salaja lennuväljale, mis toimus treileril mööda kiirteed, siis sellele eelnes hoolikas ettevalmistus: teeäärsete puude võrasid kärbiti, et lennuk läbi mahuks, ja liikluse tihedust jälgides leiti, et kõige harvem on liiklus kolmapäeva ja neljapäeva hommikul kella kolmest viieni.

Päeva toimetused lõpetanud, lahkun töölt veidi pärast poolt viit ning jalutan üle punase silla vanadekodu juurde (jala saab sellel kellaajal mõnikord kiiremini kui bussiga), sealt bussiga Pariisi platsile ja sealt edasi jaama (seda vahet saab tipptunnil samuti jala kiiremini). Jaamast päevapilet T linnakesse ning seal jalutuskäik kahes elektroonikakaubamajas – uut taskutelefoni on tarvis selle asemele, mis on hakanud võtma nii palju voolu, et akut peab laadima kaks korda päevas. Aga valik on kummaski nigel (ehkki Nokia, mida ma ei taha, osatähtsus on väiksem kui Eestis) ja hinnad on kõrgemad kui Eestis (ma Saksamaa mobiilifirma kliendiks hakata ei taha ning täishinnad on nagu on).

Siis tagasi, siinmaa jaamas on valida, kas ootan 20 minutit bussi või lähen jala või lähen jala BMW poe peatuseni ja sõidan sealt bussiga kaks peatust. Et mul praegu kuukaarti ei ole (pole olnud mahti seda ostmas käia) ja kahe peatusevahe eest piletit osta ei taha, kõnnin jala. Kokku on tänane läbikõnd 12,7 km.

Korteris näitab kraadiklaas, et suurim temperatuur on olnud müstiline 38 °C; siis mõistan, et see on ju sisetemperatuur (hommikul paistab päike korraks kraadiklaasile peale). Seega palun mitte võtta tõsiselt mu esmaspäevast sissekannet, et suurim välistemperatuur oli 30 kraadi; see oli siiski sisetemperatuur akna juures. Kohalik leht kirjutab, et lennujaama ilmajaama aprilli soojarekord 27,0 °C on siiski purustamata (tänavune rekord on 26,7 °C) ja et tänavu aprillis ei ole sadanud tilkagi. Lennujaam, nenditagu, on linnast väljas mäe otsas, ja seal ei ole sellist lõõska kui linnas.

Loen Postimehest ja vend teatab MSNis, et Tõnismäel on madin lahti; seiran Postimeest ja Päevalehte Eesti aja järgi poole neljani hommikul, mil Venemaa ja fašismiohvrite mälestamise nimel röövitud alkohol on oma töö teinud ja olukord jäänud rahulikuks. Loen kriminaalseadustikku ja soovin kogu südamest, et vandaalid saavad seaduses ette nähtud karistuse (§ 58 p 10, § 87, § 151, § 200 (1) ja (2) p 7, 9 ja 10, § 203, § 238, § 239, § 240 (2) p 1 ja (3), § 245, § 263, § 266 (2), § 274, § 275, § 276 ja § 404). (Märgitagu, et karistusseadustiku § 54 järgi saab saata riigist välja ainult välisriigi kodaniku, kes on süüdi mõistetud esimese astme kuriteos, st (vt § 4) sellises kuriteos, mille karistuseks on vangistus üle viie aasta; kommentaarikirjutajad ei ole seda teadnud.) Näib, et ei Postimehe ega Päevalehe serverid ei ole sellist vatti veel tunda saanud. tv.ee samuti mitte.