K, 365. päev: kahtlane mulje

Toimetan pikka dokumenti politseikoostööst Euroopas 2006. aastal ja termineid kontrollides tekib tunne, et meie asutus võib jätta väga kahtlase mulje, kui mõne päeva jooksul lähtub ühest majast Guuglisse kõigis Euroopa Liidu keeltes päringuid sellistel teemadel, nagu mis on mingi terroriühingu nimi või kas outlawed motorcycler gangs on tagaotsitavate mootorratturite jõugud, lindpriid mootorrattajõugud või seadusevastased mootorrattaklubid või mis täpselt on controlled delivery või kumb on õige, lapsporno või lastepornograafia. Kohati tuleb muuta tõlke sõnastust selgemaks, et politsei tegeleb ikka kuritegude tõkestamise või uurimisega, mitte nende sooritamisega, nagu on siin tõlkes Homicide Working Group saanud lihtsalt mõrvarühmaks (pigem mõrvatöörühm).

Leian originaalist teabevahetuse suurenemisest jutustavas kohas protsendiarvutuses näpuvea, mis tuletab taas meelde Tartu Ülikooli professori M sõnavõttu dr R väitekirja kaitsmisel: "Teil oli 96 patsienti, aga protsent on osa sajast, 96-st ei saa protsenti arvutada. Teil oleks pidanud olema ikka 100 patsienti!"

Vahepeal on miinus neljandal portugali pidu. Astun sealt läbi, õigemini ühendan meeldiva kasulikuga, sest olen aja kokkuhoiuks võtnud kaasa paberid, millega on vaja all tõlkesaalis töötada. Mekin natuke üht ja teist ning siis kuulen tõlkesaalis, kuidas peohääled edasi kestavad ja siis tasapisi vaibuvad. Kui valmis saan ja välja tulen, on koridor tühi ja lifti juures on kaks kotitäit prügi.

Õhtule saan poole kaheksast, koristajad juba ootavad ukse taga mu lahkumist. Loen bussis Dick Francise kriminulli Käsu korras, mille eesti tõlkija (kes muide ei ole üliproduktiivne raamatutõlkija pr Planhof) on lähenenud raamatule samamoodi kui filmitegijad Umberto Eco raamatule Roosi nimi: kui viimased jätsid ära minoriiditeema ja naeru teema ja mõttevabaduse teema ja enamjaolt ka inkvisitsiooni teema ning kasutasid filmis ainult kriminulliteemat, siis Francise tõlkija on amputeerinud raamatust kõik tekstinõtkuse, sellest on järel ainult köndid. Ma saan aru, miks sellist liiki kirjandust nimetatakse kolekirjanduseks. Mul on pliiats ühes, märgin imelikke kohti ära. Sageli tuleb mõtte mõistmiseks mõistatada, mis võis seal seista inglise keeles. Ühesõnaga, vast saab kallis lugejagi aru, miks ma eelistan võimaluse korral lugeda asju originaalis – tööl näeb tõlkeveidrusi küll ja küll ning vabal ajal tahaksin teksti nautida.

Istun bussis, itsitan vaikselt omaette ja märgin parimaid kohti ära, kuni äkki teeb buss järsu vasakpöörde. Vaatan aknast välja: akna taga laiub tundmatu tööstusmaastik kahe suure ringdepooga (mis on suuremad kui need, mis on jaama taga, ja päike paistab ka valelt poolt). Vaatan üle õla: rohkem reisijaid bussis ei ole. Võpatan ja taskus läheb pastakas pooleks (peaaegu tühi). Buss peatub tankuri ees ja juht seletab mulle midagi. No las ta siis tangib, kui kütus poole ringi pealt otsa sai, mõtlen, ja ootan ära, kuni protseduur valmis saab. Siis sõidab buss sadakond meetrit edasi, aga keerab parklasse ja minu kohal tehakse uks lahti. Kõnnin välja, bussipeatus on õnneks samas ja peagi tuleb järgmine buss, millega saan edasi majani.