Saan teada, et Eestis on nii külm, et tuleks kaasa võtta kasukas. Kasukat mul ei ole, aga võtan kaasa kindad.
Varasel pärastlõunal lennuki peale. Olen raudteejaamas 20 minutit enne väljumist, kuuest kassast on avatud neli, kolm korda saba vahetades saan pileti juba 16 minutiga, sest mitu klienti on luugi ette ilmselt liimitud. Kohtan sabas mõlemat oma praegust juhendatavat, kes on samuti Eesti poole teel, aga nad kaovad pärast ära. Üht näen õhtul lennuki peal.
Pelgumaal Umbluu jaamas laadib ekskavaator pinnast veoautosse. Veoautojuht ajab seejuures ekskavaatorijuhiga magusasti juttu, klammerdudes ekskavaatori ukseavasse. Ekskavaator pöörab kuhja ja kasti vahel viuh! ja viuh!, aga küllap on jutt nii huvitav, et no mitte ei saa rääkimata jätta.Nordi jaamas kobin maha ning mõnetise umbusuga panen oma suurema koti hoiukappi. Jah, mõistmatu on mao tee kalju peal, mehe tee neitsi juurde, tee Tartu kaubamaja WC-desse ja tee, kuidas saab kusta põrandast 1,70 m kõrgusel oleva hoiukapi tahaossa. Järgmisi kapiluuke avan ettevaatlikumalt ja esmalt nuusutan ning siis hiivan oma koti lehatusse kappi. Täheldan, et kapi hind oleneb mitte mahust, vaid ukseava suurusest.
Ka seekord ei ole mul kaasas Euroopa pealinna kaarti ja ka seekord paistab orienteerumist hõlbustav päike. Kõnnin südalinna suunas ja mul õnnestub mööda põigelda igast lendlehepakkujast/allkirjakogujast, keda on mustmiljon. Ei, see linn pole minu jaoks – ruumi on liiga vähe, inimesi on liiga palju, iga nurga peal on vähemalt kaks kerjust ja selmet raudteejaamas oleks politsei või turvamehed, on seal lihtsalt tulikiri, et ettevaatust, siin on taskuvargad!Nõnda siis keeran enne raekoja platsi pisut teise suunda ja jõuan lõpuks välja kunstimuuseumini, kus tahan näha üht asja – toatäit Bruegheleid. Kassaonu selgitab (kell on siis 16.05), et muuseum pannakse kohe, 25 minuti pärast kinni, ja kas ma ikka tahan nii natukeseks sisse minna. Tahan. Näen värskendavad pildid ära (pidades selleks läbi kiirustama kogu muust keskaja osakonnast, väikese kahjutundega, muidugi) ja tulen nimetatud kellaajaks koguni majast välja. Öeldagu veel, et ega muuseumi peal kuskil seisa, mis kell see lahti on. Alles mingi alati suletud kõrvalsissepääsu küljes on tilluke silt, et on lahti kuni viieni. No pool viis on seega kellaaeg, mil sulgub kassa, mitte kogu muuseum.
Edasi kõnnin natuke toomkirikus, mis on tegelikult pisut imelik. Ilmselt on midagi lahti selle proportsioonidega. Hiljem leian, et sisemusest on palju põnevamad selle küljes väljaspool olevad veesülitid, mida on igat stiili ja umbes poolsada, samuti konsoolid. Ilmselt oli umbes 14. sajandil sealkandis andekaid pisiplastika viljelejaid (vrd ka raekoda).
Siis kõnnin vaikselt jaama poole tagasi ja jaama kella nähes mõtlen, et kui sealmaal peaks toimuma hüüdlausetega maiparaad, siis tervitataks Nordi jaama umbes sõnadega "Elagu Nordi jaam, maailma kõige valema kellaga raudteejaam!" – sest jaama kell on õigest kellaajast maas umbes neli ja pool tundi.Kapp avaneb tõrgeteta, lennujaama jõuan ilusti, olen Tallinna lennuki sabas umbes kolmas inimene. Seekord väljub lend B-terminalist, mis on lähem terminal, aga sellest hoolimata kassast umbes pooleteist kilomeetri kaugusel (see ei ole teps mitte laest võetud, mul on sammuloendur tasku küljes). Söökla on uskumatult nigel ja poed on enne turvakontrolli, nii et röntgenit saab ka ostetud pühadešokolaad.
Lennukis magan suurema osa teest, nii et ma ei teagi, kustkaudu lennuk lendab, sest maandumisel ei saa ma aknast paistvast maastikust (st tuledest) üldse midagi aru ja vahepeal on mul tunne, et maandume keset Õismäe maju. Aga siis mõistan, et me maandume hoopis ida poolt, olles mingil seletamatul moel olnud vahepeal umbes Lahemaa kohal.
Tallinna lennujaamas pargib lennuk keset platsi, jaamahoonesse viib buss ja tõesti võib tõdeda, et tuuleõhk on värske ja jäiselt külm. Mille tulemusel veedan pühad tõvevoodis.
No comments:
Post a Comment