Ruheseljal otsustan muuta oma tegevusplaani (sest olin sattunud plaanitsetust kiirema rongi peale) – selmet kuivada viis tundi lennuväljal, võin tutvuda kaks tundi linnaga ja kuivada lennuväljal ainult kolm tundi. Mõeldud-tehtud. Nordi jaamas jäävad tee peale kottide hoiukastid ja nende taga paistab raudteemuuseum.
Kui viimasest veerand tundi hiljem väljun (tasuta, aga kole igav), on ikka tugevasti üle pooleteist tunni aega. Otsustan siiski teha kiirkäigu vanalinna poole (linnakaarti ei ole mul kaasas). Orienteerun päikese järgi; varasemast tean, et vanalinn on Nordi jaamast umbes 1½ km lõuna pool. Heaks orientiiriks on poolel teel ühel pool Hiltoni ja teisel pool Sheratoni hotell. Kõnnin ja kõnnin, kuni kuskilt välgatab raekoja torni tipp.
Uurin ja pildistan raekoda natuke, siis satun katedraali juurde, kus on avatud keldris vanade varemete väljapanek. See maksab 1 raha, aga enamik münte said jaamas hoiukappi ja mul on järgmine vääring 5 raha, mis on paljuvõitu. Keegi küll ei kontrolli, palju karpi pistad, aga ikkagi. Tuleb mõte käia vaatamas samas nn varakambri aardeid, igasugu pühakute hambaid jne kraami, mis maksab samuti 1 raha, aga et seal on valvur ja et mul on 5-rahane paberraha, saan sealt ju peenraha tagasi. Tõsi, mammi tahab mulle tagasi anda kolm 2-rahast münti, ja arendab hulk aega prantsuskeelset vestlust teemal, mis keeltest ma saan aru, millele ma oma prantsuse keele rudimentidega vastata püüan. Igatahes oli tema soov anda mulle varakambri voldik tugevam kui minu soov arendada seda vestlust, sestap jõudsime saksa keele kohal kokkuleppeni või õigemini olen kaugenenud letist sedavõrd, et ei hakka enam tagasi minema, kui ta mulle ka ingliskeelset pakub. Jah, tõesti, meie reliikvia on vabadus.
Varemed põranda all on jah nagu varemed põranda all. Genfi toomkiriku sarnase väljapanekuga ei saa mitte võrreldagi. Võib-olla on siin kultuurkihti nii vähe (1,7 m), et külastajaruumi (kõrguses) ei ole. Eestis annaks mõnes vanas kirikus samuti põranda all muistsed alusmüürid avada, Tartu Jaanis näiteks on kultuurkihti üle kolme meetri.
Siis tagasi jaama, kus leian hoiukappide kallal askeldamas tehniku, kes kappidesse lastud raha suurde ratastel metallpaaki tühjendab. Tore, et ta on kohal, sest kviitungil olev vöötkood mu kappi ei ava. Tehnik varjutab oma kehaga sõrmistiku, sisestab salajase koodi ja proovib saadud uue vöötkoodiga. Ei midagi. Hulk aega proovib. Siis küsib, mis mul kapis on (must kott, mark Delsey), liibub täitsa vastu sõrmistikku ja sisestab ilmselt riigisaladust mõõtu koodi. Kapp avaneb ja saan sealt kätte oma musta koti, mark Delsey.
Rongiga lennujaama. Topin kotist kõik väiksemad asjad taskutesse ja registreerin lennule. Kott kaalub kenasti 7,4 kg, st alla 8 kg. Nägemisulatusest väljas topin asjad kotti tagasi, sest enam kotti ei kaaluta. Algab väga pikk astumine mööda lennujaama katakombe A-terminali, mis mingi pahupidi loogikaga on teisel pool lennuvälja.
Turvakontrollis tekitab suurt huvi kotis olev papagoiõrs. Mul palutakse kott lahti teha ning siis kolm-neli turvatöötajat arutavad hulk aega isekeskis, kahtlast eset käes kaaludes, kas sellega on võimalik inimest maha lüüa. No paljakäsi on ka võimalik vähemalt raskeid vigastusi tekitada, ometi ei amputeerita lennureisijaid enne lennukisse astumist. Aga neljast kaks mõjukamat leiavad, et ikka ei ole, ning mul lastakse asjad kotti tagasi toppida.
Edasi muidugi mõista šokolaadipoodi ja siis terminali teise otsa lennukit ootama. Lennuk on Airbus A321-500 ja mul oli pilet 24. ritta. Tore, sest lennukis on tagapool ohutum. Aga keski kurivaimu tädi palub mul kenasti temaga kohad ära vahetada 18. ritta, õnneks samuti akna alla. 18. reast paistab ühelt poolt ainult tiib ja teiselt poolt, üle vahepeal istunud soomlaste, kuidas kohal B koob keegi tädi varrastega. No tere, talv. Viie kudumisvarda kõrval ei ole üks 22 cm pikkune papagoiõrs ju midagi.
Lennukis on laes väikesed ekraanid, millelt näidakse õhkutõusmisel ja maandumisel vaatepilti lennuki ees, mis eriti maandumisel ei ole hea mõte, sest ilmselt on tugev külgtuul ja seetõttu lennuk lennusuuna suhtes viltu ja nõnda on hulk aega mulje, et lennuk tahab maanduda kahe maandumisraja vahele. Lennu ajal näidakse loodusfilmi Deep Blue, mida olen just eelmisel laupäeval vaadanud.
CPH-s maandus lennuk D-terminalis, järgneb jalgsimatk läbi kogu kilomeetripikkuse ja mitte eriti avara lennujaama A-terminali, kust väljub Eesti Õhu Boeing B737-500 Tallinnasse. See on õdus väike lennuk, aga kust selle reisijad välja ilmuvad, ma ei tea. Üle mitme kuu kuuleb jälle vene keelt, milles näib enamik reisijaid vestlevat, sh minu ees istunud inimene, kes algul arvab, et füüsikaseadused ja turvareeglid tema kohta ei kehti. Vahest on lennuk CPH-s vahemaandumisel ja tuli näiteks Iirimaalt. Mu koht on 10. reas akna all, mis on kogu lennukis ainus koht, kus saab jalgu sirutada. Et päeva jooksul on olnud kaks paha üllatust, nimelt hoiukapi ja õrre lugu, on oodata ka kolmandat, ning ausalt öeldes ei välista ma üldse võimalust, et see on midagi lennukiga, eriti Eesti Õhuga, mille lendurite kutseoskustes ma eriti veendunud ei ole. Viimane arvamus saab järjekordse kinnituse, kui ruleerimisel lennuk koleda kriginaga äkkpidurdab ja eest sõidab paraja tempoga läbi EasyJeti lennuk. Aga õnneks läheb kõik õnneks ja kolmas pauk on alles see, kui kodus ajan kogemata veiniklaasi ümber.
Vahemaa lennujaamast koduni on (taksomeetri järgi) kasvanud paari kilomeetri võrra pikemaks. Eks ajad muutu, looduses valitseb tasakaal – maailm läheb mõnest kohast väiksemaks, mõnest jälle suuremaks...
No comments:
Post a Comment