Tänaseks on jäänud 10 ja 13 lk rasket teksti toimetada, 3 lk tõlkida ja tundmatu arv (mis tavaliselt on alla kümne) disainilahendusi tõlkida (need on tavaliselt üksikud sõnad, sageli kontekstita, tihti nii uued asjad, et eesti ühesõnalisi vasteid ei ole).
Alustan 10 lk tekstist. See on raske ja vastuvõeetavalt, kuigi kehvapoolselt tõlgitud. Kirjutan hinnangusse, et sellele tõlkijale see valdkond hästi ei sobi (st teen vormi vastavasse kohta märke).
Siis alustan 13 lk tekstiga, käin vahepeal lõunal. Seda teksti mõttega lugedes on tunne, nagu keerataks ajudesse suurt kruvi. Aga tõlkija on hakkama saanud, parandada on vaja väiksemat nipet-näpet.
Kell neli teen lahti (väikese murega) oma tõlgitava teksti ja, oh seda rõõmu, näen, et see on lausa sidus jutt ja füüsiliselt 2 lk pikk. Sellele kulub umbes tund.
Kui printeri juures käin, märkan, et kuni printerini (mis on +1bis-korruse koridori keskel) ei ole tööl enam kedagi.
Siis lõpuks avan ka disainilahendused ja mida ma näen: nende arv on täpselt null!
Kraamin laua ja kui prahti ära viskama lähen (meil saab nüüd seda sorteerida), näen, et korrusel ei ole üldse enam kedagi.
Saan suhteliselt varakult õhtule ja käin maja ees jalgrattateel uisutamas. Seekord kohtan umbes kuut jalgratturit ja (kui kokku lugeda korrad, mitte inimesed), siis umbes viitteist rulluisutajat. Seekord on tõkkepuu ja veski vaheline lõik kuiv ja ma triigin seda edasi-tagasi kuus korda (tõkkepuu ja veepuhasti vahelist lõiku kokku neli korda). Uisutan pimedani. Küll on tore, laagrid lippavad mis kole, naudin iga sekundit. Läbisõit on kokku 16,7 km, aega veedan liikudes tund ja 25 minutit.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment