P, tagasisõit

Lühipuhkuselt tagasisõit on elamusrohke. Lähen lennujaama väljalennust kolm tundi varem, meenutades eelmise korra laulupeotäit Sharm-el-Sheiki huvilisi kassa- ja turvasaba ummistamas (kuhu läks kokku tund aega). No ja eks seekord haiguta lennujaamas tavaline pühapäevane tühjus, mis tähendab, et olen transiiditsoonis 2 tundi ja 23 minutit enne väljalendu. Otsin omale stepsliga istekoha, akende alla on siginenud pikendusjuhtmeid. (Algul satun vasakpoolsetest ustest läbi, kust mind viisakalt palutakse lahkuda, sest meil algab siin kohe reisijate separeerimine – huvitav sõna, kas pole? Nagu Valner Valme Postimehes kiidab, ei tule eesti keele võõrsõnadega rikastamist häbeneda! Vabandage, aga lammas konsumeeris meie apellatsiooni.)

Tegelen üle tunni oma õpetatava kursusega, seejärel sean end õige värava juurde hakkama (pealeminek kell 15.20). Loen (Haruki Murakami novellikogu after the quake). Aga mida ma ei näe (ja mida õigupoolest ei näe keegi), on SASi lennuk. Rahvas aetakse teise väravasse ja siis öeldakse, et lend hilineb tunni. Seda kuuldes kõnnin teabelauda, et mul on vaja Arlandast kell 16.45 edasi lennata, mida teha. Kuulatakse viisakalt ära ja selgitatakse, mis lennu peale ma pean oma pileti vahetama, "kui 16.45 lennu peale ei jõua". Samas saab teada, et lennuk ikka päris tundi hiljaks ei jää, minge esialgsesse väravasse tagasi. See on ümberehitustööde käigus muundunud hubaseks kuuriks, kuhu viib vaipadega kaetud, aga siiski toredasti kõmisev trepiline toru. (Meenuvad väga ammused ajad, kui Tallinna sadamasse tehti laeva juurde toru, mille sadamahoone poolne ots lõppes esialgu trepiga.)

Kohe algabki pealeminek, mis toimub bussiga. Äralend on kell 16.35, kohale lubatakse viia 50 minutiga. Istun vasakul akna all, näen Hiiumaad, siis Rootsi maastikku. Lennukis loetakse, mis kell ja kust terminaalist väljuvad järgmised lennud. Maandub Rootsi aja järgi kell 16.25 ehk viis minutit pärast mu järgmise lennu pealemineku algust (äralend 16.45). Võtan asja väga rahulikult, järgmine lend läheb kell 18.05 ja vaja on üles leida SASi kassa ja saada sealt uus pardakaart.

Arlandas, nagu ennegi mainitud, on see imeline süsteem, et saabuv reisija läbib turvakontrolli. Selles terminaalis, kuhu nüüd juhtusin, on süsteem veel toredam, et ega turvameeskond kohal ei olegi, tuleb lasta kella ja siis vähemalt viis minutit oodata. Olen ukse taga esimene ja umbes kolmas, kes turvakontrollist lõpuks ka läbi saab (no kola on vaja taskutesse tagasi toppida ja läpakas uuesti kotti). Kõnnin selle terminali poole, kust läheb pooleteist tunni pärast järgmine lend, mõistatades, kus võiks olla selles suures lennujaamas SASi kassa, kuni just kohas, kust peab väljuma järgmine lend, see kassa ongi. Aga samal hetkel (kell on siis 16.43) öeldakse mögafonist minu nimi ja näen, et vajalik värav on kah kohe sealsamas. Ehk siis sisenen lennukisse viimasena ja kohe pärast kohale istumist pannakse uksed kinni.

Järgmine vahemaandumine on Kopenhaagenis, plaani järgi kell 17.55. Edasilend peaks minema kell 19.55, aega on maa ja ilm, söön. Ja siis selgub, et SASi maapealne seltskond on otsustanud pisut streikida! A little strike, nagu reisijatele öeldakse. Edasilend lükkub määramata ajaks edasi (aga päris ära ei jää, nagu kinnitatakse). Ja lükatakse veerand tunni kaupa, kokku ligi tunni.

Kui ma lõpuks siinmaal kohal olen, üritan taksojuhiga taas kord rääkida prantsuse keeles. Ma ei saa aru, mis keeles ta räägib. Lõpuks küsib ta: Sprechen Sie Deutsch? Saan teada, et ta pole Kõrgmetsa kandis umbes aasta käinud ja mina pean talle õpetama, kust tänavast pääseb läbi ja kus on teeremont, nagu ma seda teaks.