P, tagasisõit

Reis on üsnagi väsitav ja elamusrohke, peamiselt selle tõttu, et Arlandas on lendude vahe ainult 50 minutit (sõiduplaani järgi).

Tallinnas läheb läheb pisut enne minu lendu puhkusereis Sharm el Sheiki mustmiljoni puhkajaga, kes ummistavad kassa- ja turvasabad (kassasabas 40 minutit, turvasabas 20). Turvasabas on minu ees grupp ekskursante Iisraelist, kes ei tea vedelikukeelust midagi. Kui Egiptuse-reisilised on kõik lennukis (1. väravas), tekib väike sebimine, kuulda on, et kellelgi neist hakkas paha "ja kui lennuvälja päästeteenistusest ei piisa, kutsuge linna kiirabi," soovitavad 2. värava daamid. Väravast 1A väljub buss Soome lennukile, sellesse astuvad viimasel hetkel kaks kuldsete lipsudega Eesti poliitikut. (Huvitav, Eestis on inimestel ettekujutus, et kuldne lips on midagi väga põrutavat. Tulge käige ringi Lääne-Euroopas ja loendage, mitut kuldset lipsu te päevas näete! Mina olen seni näinud Kirikmäel ühte (KADi sööklas, eks ole), sedagi kandis lätlane.)

Kolmandast väravast peab väljuma KLM-i lend Amsterdami. Mul on koti küljes sinine ja lennukipildiga KLM-i nimelipik, et ma oma koti kiiresti ära tunneks, aga mine isahane tea, vast leidub lennujaama keldris mõni taibutu pagasimees, kes selle KLM-i lennuki peale tõstab. Mul on miskipärast aimdus, et mu kott ei saabu sihtkohta minuga samas lennukis, mis eriti võimendub pärast seda, kui öeldakse, et inimesed, kes te seisate 3. värava sabas, minge koju, sest lend jääb ära, maandumisel ei tulnud ratas korralikult välja ning lendur ei taha rahvast täis lennukiga riskima hakata.

Ka 2. väravas läheb lahti. Lennuk saabub alles kümmekond minutit enne pealemineku algust ning siis antakse teada, et kolm reisijat on imelike piletitega ning tuleb lennukist maha võtta. Ja nende pagas ka. Kunagi käisin reisil, kus tagasilend hilines neli tundi [väga jälk vein oli oodates, mul oli pärast paha], sest üks reisija otsustas õhkutõusul, et ta tegelikult lennata ikka ei taha, ning tema pagasit otsiti lennuki kõhust neli tundi. Aga õnneks on Dash-8 mitu korda väiksem kui Airbus ning pakid saadakse kätte mõne minutiga. Väljalend hilineb ainult 10 minutit.

Lennukis on minu aknaalune koht täpselt propelleri tasandis, labad vilksatavad mööda aknast umbes poole meetri kauguselt. Aga ma ei pööra sellele tähelepanu, sest kui propeller peakski katki minema, läheks selle toimel lennukikere katki hoopis rohkem kui ainult minu nina, ja loodame, et seda ikka ei juhtu. Suudan selle mürina sees enamiku teest magada. Kui silmad lahti teen, on järgmise lennuni aega tund ja viis minutit ja pealeminekuni 40 minutit, aga me oleme ikka veel päris kõrgel õhus.

Õnneks on mu koht lennukis üsna ees ning saan kiiresti välja ning astun väga nobedasti järgmise värava poole. Arlanda on nimelt see imeline lennuväli, kus mujalt kui Schengenist saabuvad reisijad läbivad turvakontrolli. Aega väravast väravasse (koos turvakontrolliga) on 19 minutit, teekonda on umbes pool kilomeetrit. Saan selle takistusriba läbitud 12 minutiga, kusjuures mul on jalas matkasaapad, mis tuleb röntgenist läbi lasta, ning röntgen avastab mu kotist kahtlase materjaliga karbid, milles on isikliku fotoarhiivi väärtuslikumad negatiivid, mida pean tädile näitama. Igaks juhuks näitan uuemate negatiividega karpi; vanad (isa negatiivid) on mõned nii vanad (üle 50 aasta), et need peaksid olema veel nitrotselluloospõhjal, mis materjali natuke teisel kujul ja tunduvalt suuremas koguses on kasutatud ka lõhkeainena. Aga edasi mind siiski lastakse.

Arlandast edasi lendan vahekäigu pool. Lennuk on suur ja rahvast täis. Minu ees istub ema lapsega ja suvaline meesterahvas, kelle hetk enne äralendu ajab minema üks 3-liikmeline rootsi-hispaania pere, kes tahab istuda kõrvuti. Ilmselt sellepärast, et muidu ei saaks nad kolmekesi koos röökida, kätega vehkida, toolileent üles-alla taguda ega üle üksteise ronides kohti vahetada. Seega istun enamiku ajast, tropid kõrvas. Jääb mulje, et nad jooksevad mööda lennukit edasi-tagasi kõik kolmekesi, küll vaheldumisi, küll korraga, nii hüperaktiivne tütarlaps Lea, viimaseid kuid rase pereema, kelle nime ma tähele ei pane, ja umbes neljakümnene pereisa Lars, kes üle noatera pääseb vaoshoitud agressioonist (sest ma pääsen lõpuks lennukist välja), kui maandumise ja toru juurde manööverdamise ajal otsustab laps hakata kisendama (ausõna, ma ei liialda, see tõesti oli valuläve lähedase helivaljusega kisendamine) Pipi Pikksuka laulu, mis võib pildi eest võtta ka tugeva närvikavaga inimesel.

Muidugi, paratamatu optimist võib ju alati täiendada, et vähemalt see oli tore, et ohjeldamatu jõmpsikas ei valanud kaasreisijatele vanemate heakskiitva vaikimise saatel jogurtit pähe ...mida ilmselt võib seletada vaid sellega, et lennuki menüüs jogurtit ei olnud. Aga, jah, ühtki talitsevat manitsust eestpoolt kuulda ei olnud.

Teekond lennukist kottideni kulgeb täiesti edukalt. Lennuk tuleb sõiduplaani järgi kell 19.00 (ja tuleb ka), kottideni kõnnib 15 min, rong läheb 19.17, nii et on juba ette teada, et mul on ligi tund järgmist rongi oodata. Kotti pean ootama ainult 10 minutit, kolan mööda lennujaama ringi (jaam all keldris on väga trööstitu). Ülalpool on täitsa kena. Lähen linna pisut varasema rongiga, aga see on väike ja rahvast väga täis. Seekord saan oma 16 kg koti ülariiulilt alla ilma pingil istuvaid hiinlasi ohustamata.

Kell 20.45 siiamaale toova rongi peale. Ligi kolmest tunnist esimesed kaks sõidab see täitsa ilusti, siis jääb Arumägede metsa vahel seisma ja seisab seal umbes 35 minutit. Öeldakse (nii palju, kui ma aru saan), et signalisatsioon on katki ja rong ei saa edasi sõita. Lõpuks tuleb hääl siiski sisse ja sõidab Aruloo jaama, rahvas aetakse tuulisesse ja jahedasse õue ning kästakse oodata järgmist ehk viimast liinirongi (26 minutit). See jääb kah hiljaks. 23.36 asemel olen kohal hoopis kell 0.46, korteris umbes veerand kaks.