E, 316. päev: Atmostas Baltija

E ja T seiklevad täna Euroopa pealinnas, kus, nagu õhtul võib kuulda, näevad nad igasugu suuri imesid peale pissiva poisikese, kuhu nad ei jõuagi. Mina aga lähen tööle, kus muu töö kõrvalt jätkan lõputuna tunduvat tagasisidetabeli koostamist.

Eelmisel nädalal puhkenud arutelu tõlkeosakonna struktuurist on kandunud spetsiaalsesse foorumisse, aga paraku kaasneb iga postitusega ka meil kõigile, nii et hommiku jooksul saabub mitukümmend meili. Ei ole mul aega neid lugeda.

Päeva naba on esimene lähenevat Balti päeva ettevalmistav koosolek. Kohvikus kogunevad kõik eesti, läti ja leedu tõlkijad ning üks leedulasest itimees. Alguses istub lauas ka soome kolleeg O ja sööb võileiba, aga ta tajub ühtäkki, et jutt ei ole tema kõrvadele, ja lahkub ehmatanud näoga (hoolimata keelitustest, et mis siis, kui ta kuuleb, Soome ju ka otsapidi Balti riik – ning eks 1920. aastatel kuulusid peale Balti riikide ka Soome ja Poola nn Versailles' riikide hulka, st nende riikide hulka, mis loodi I maailmasõja ajal).

Koosolek on üpris kaootiline, rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vigane inglise, pannakse paika inimesed, kes mingi teema eest vastutavad. Mulle langeb nõnda väike osa kui hankida Baltimaade kaart (kus nad kõik kolmekesi oleksid) ja tuua Eestist mõned eestipärased joogid. (Praegu seda kirjutades mõtlen, et muidugi võiks ju rahvustoitu kama ka tuua, siiapoole tulles pole vaja karta Soome tolli ega midagi.)

Mõneti meenutab koosolek jõulueelseid pildivaidlusi (mis kasvasid lausa pilditüliks). Eriti aktsioonis on eesti kolleeg, kes on pandud vastutama viktoriini eest. Et las rahvas jaguneb ikka võistkondadeks jne. Pean vajalikuks lähematele läti ja leedu lauanaabritele selgitada, et Eestis oli veel pool ininmpõlve tagasi mälumäng professionaalne sport, mitte meelelahutus, nii et katsugu nad sellist pühendumist mõista. Arutatakse muid plaane ja pannakse paika kuupäev: 1. märts. Arutelu jätkub paari nädala pärast, kui olen õnneks Eestis.

Pärast tööd käin ilusa tähekese suurpoes, kus sedapuhku ei otsita taga röövlit. Sealt on vaja tuua E-le meeneteks köögikaal (mu emale) ja väike lapik vihmavari (E tädile). Köögikaalu tuleb otsida päris kaua. Tagasisõit vältab aga veel kauem, teen koguni sellise erakordse sammu, et sõidan linnast Kõrgmetsa 3. bussiga, mida ma varem teinud ei ole, sealt siis viimane kilomeeter jala mäest alla (ja mille vältel ei möödu minust seda bussi, mida muidu oleksin pidanud ootama, ehkki sõiduplaan lubanuks nõnda arvata). Korteri postkastis on eeloleva kojusõidu lennukipiletid.

Veidi hiljem naasevad E ja T oma rongireisilt ning õhtul jõuab kohalike veinide degusteerimine kahe eri tootja Pinot Blanciga ühele poole. Nüüd tuleb mul tühjad pudelid ka ära viia, sest need on praegu köögis kraanikausi all kapis, aga laupäeval tullakse soojusarvestit kontrollima ja see on samuti kraanikausi all.