Balti peo arendus edeneb. Leedulane E on eilse viktoriinikoosoleku protokollinud ning saadab küsimused ja vastusevariandid meiliga baltimaalastele laiali, et neisse tehtaks lisandusi. Ja nõnda teengi, näiteks lisades küsimusele kuulsatest leedu päritolu korvpalluritest variandi Michael Jordan (tal on Kaunases sugulasi) ja Balti keti tähenduse juurde variandi Baltimaade vana mõõtühik, umbes 5,4 meetrit (Inglismaal nimelt oli mõõtühik chain täitsa olemas, 66 jalga).
Leedulane D, kellele eile anti ühiskondlik ülesanne koostada peo jaoks muusikataust, saadab omakorda meili, milles kurdab, et on tänaseks saanud viis CD-täit leedu ja neli läti muusikat ning ta peab need kõik millalgi läbi kuulama ning oleks parem, kui me ise mingid lood välja pakuksime. Pakun viis lugu oma helikogust (mida ma saaksin tuua kasvõi homme), D kinnitab, et võib ka rohkem.
Saan tööjuurde personaalse spämmsõnumi, kus meiliaadress on õige, aga nimeks on pandud "Tiffiny". Saajate hulgas on veel töökaaslasi, kellele on samuti antud väga põnevad nimed: eesti tõlkija R on saanud nimeks "Angelia Turner", osakonnajuhataja sekretär L "Lacey", terminoloog M "Evelyne Stanley" ja keeletehnoloog D "Bradly".
Kolleeg naaseb lühipuhkuselt ja ühes temaga ka arvamus, et concerned Member State vasteks on asjaomane liikmesriik kole ning puudutatud liikmesriik ilus. Hakkan mõistma, kes on selle väljendi tundmatu autor, eriti jälgides indu, millega ta seda arhaismi kaitseb. Üritan vastu väita, et asjaomast kasutatakse ometi vähemalt acquis' tõlkimisest saati (ja selle stiilijuhendis koguni tauniti vastet "asjassepuutuv", vt siit link ning otsi sealt sõna concerned) ning see on läbi käinud väga palju rohkemate keeleinimeste silme alt kui meie neljakesi, nõnda et meil pole põhjust arvata, et see oleks keele poolest vale. Pärastlõunal on koosolek, kus asjaomane jääb häältega 3:1 peale.
Meeleolu on taas pahur, sest selle akuutse auru ja vile peale läks mööda lõunatund ja kõht on tühi ning, nagu ütles Heino Kaljuste populariseeritud Aafrika rahvalaul "Manamolela", nii pikk veel päev on ees.
Kella kolmeks saan meditsiinitõlke läbi parandatud ja võin pisut hinge tõmmata. Tundub, et suur osa teiste keelte tõlkijaid, kellele sama ülesanne usaldati, on lükanud tõlke kontrollimise nii kaugele edasi kui võimalik ehk on alustanud alles täna, sest meilis on mitu appikarjet.
Kolmest on eesti rühma koosolek, kus arutatakse pakilisi asju, nagu seda, mida kellelgi balti peo jaoks on, ning räägin mind tabanud meditsiinitõlkest, millega võrreldes kõik varasemad meditsiinitõlked on nagu lapsemäng.
Kui jutt jõuab peomuusikani ning Saaremaa valsi ja Kodumaise viisiga on kõik päri ning eesti jätsu, popi ja roki näidete vastu ka keegi otseselt ei ole (ehkki kolmest kaht nime ei teata – selline marginaalne minu muusikamaitse siis on), arvab kolleeg R, et Ruja peab kindlasti ka olema. See nimi meenutab midagi nii sügavast ajaloo hõlmast, et hüüatan imestades: "Ruja??!" Saan teada, et lugu mister Lennonist peab kindlasti olema (kuulen esti, et doktor Noormannist, ja küsin üle), sest see on inglise keeles ja sellest saavad kõik aru ja see on nii tark lugu ja kui Ruja poleks olnud raudse eesriide taga, siis saanuks sellest loost kindlasti maailmahitt, ning sellele võiks eelneda väike sissejuhatav sõnavõtt. Kahtlen, kas see on ikka võimalik, sest muusika pidi jooksma muu melu taustaks. Ja saan teada, et kui ülihea bänd ikka Ruja oli (mille peale kobisen, et eks maitseid ole igasuguseid) ning et Rujal pidavat praegugi olema maailmas palju fänne (mille peale ma hoian suu hoopis kinni, et mitte öelda, et eks maailmas ole palju igasugu inimesi). Pajatan hoopis loo, kuidas Alender lapsele nime pani (no kui olnuks poeg, oleks see saanud Lennoni järgi John, aga oli tütar ja tuli panna Joko). Hiljem õhtul lisan D-le pakutavasse valikusse ka veel eesti folkmetalli ja filmimuusika ning liivi-eesti folgi näite, eks siis D vali, mida võtab, mida jätab.
Ja siis tuleb jutuks söök. Kellel midagi on ja kes mida tooma peab. Ja kes kartulisalatit teeb. (Teeb!) R räägib, et ostis Eestist kartulite kuubistamise seadme, õigemini kaks, mille peale M ja mina oleme üsna ühel meelel, et see vast teeb liiga jämedaid tükke, R joonistab ja mina kinnitan kaks korda, et kõige õigem tükisuurus kartulisalati tegemisel on 4 mm, justkui seisaks see kirjas kellegi kartulisalatiguru targas raamatus. R ja mõlema M vahel on erimeelsus ka selles osas, kas siitmaalt saab õiget majoneesi; kuulan pealt, asi on juba ammu väga naljakas.
Ka arvamus, kui palju peab kartulisalatit tegema, läheb lahku, sest esiteks ei ole teada, kui palju rahvast kohale tuleb, kas kakskümmend või (nagu direktor pakkus) sada, aga ega muu rahvas siis tea, et kartulisalatit aetakse Eestis näost sisse võimalikult suure lusikaga ja võimalikult suurest mollist [nagu lugupeetud dr V pärast peent vastuvõttu oma köögiaknal, nagu ma muiste kogemata bussipeatusest nägin]. Pakun, et me võiks teha kunagi esitluse, mida ja kuidas eestlane sööb, ülejäänud rahvas vaatab pealt, klaasi tagant.
Ja veel saame teada, et olemas on kolm karpi kilu (küsin üle, kas ikka Tallinna ja mitte Balti kilu; Tallinna, vastab R). Meenutan, kuidas ma kaks aastat tagasi hautise jaoks sibulat hakkides sõrme pehme otsa pooleldi läbi lõikasin (kasvas siiski kinni). Et viimati on Eestist toodud väga põhjalik varu sööki ja jooki, jääb minu osaks ainult Eesti leiva toomine. Spetsifikatsioon on täpne, mis marki, mis tegumoega ja kuidas hoida.
Ülalkirjeldatu, kallis lugeja, ei ole teps mitte luule (mida igaüks ei kuule), vaid on elust enesest maha kirjutatud.
Täna tähistavad meie kolm iirlast all miinus neljandal lähenevat Pádraigi ehk Patricku päeva, aga sinna ma ei jõua.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment