Hommikul kaasa kõik Eesti-teemalised raamatud, mis mul korteris on, leedu kolleeg E, kes balti päeva jaoks raamatunäitust korraldab, olla eile olnud väga mures. Neid on viis. Üks on lugupeetud ametikaaslaste tõlgitud ülevaateline pildiraamat ja üks on kalender, ülejäänud kolm jutustavad mingist kitsast ajalooseigast: Tallinna keskaegsetest kaitseehitistest (Zobeli suur raamat, koos Zobeli autogrammiga), Eesti keskaegsetest suurtükkidest (täitsa põnev, kuidas saab napist materjalist kirjutada huvitava raamatu) ja üks mitmest sõjaeelsest uute perekonnanimede loetelust, mis nimemuutjate otsustamist kergendas (ilmselt ka minu vanaisa jaoks, kes võttis nime lk 97 ülanurgast, mitte senise nime esisilbi järgi, nagu arvata võinuks).
Ja veel võtan kaasa kööginoa ja lõikelaua. Päeval ostan juurde kummikindad, vat see komplekt mu kotis oleks alles turvameestele paras pähkel, kui kotte läbi otsitaks. Hommikul seisis Kuninga ja Uue Värava puiestee nurgal kolm politseinikku, autoamaadid kaelas, näpp päästikul. Mul ei tulnud meeldegi, et mul kööginuga kotis. (Saan teada, et riigi ainsast vangimajast jooksis ära üks vang, ju siis sellepärast.)
Pärast mõningat pusimist ja usinate näppude vooru saan viktoriini üpris selgel viisil mängima. Direktor käib vaatamas ja algus saab uueks. Mõtlen, et tegelikult on mu PowerPointi-kogemus napp, vast kümmekond esitlust olen ehk elus teinud ainult.
Päeal kaks raksu ägedat äiksevihma, teine koos põhjaliku tuulega, mis akna ees lendab igas võimalikus suunas, sealhulgas ka alt üles (minu toaga majaosa ripub oru kohal). Vähim nähtavus on umbes 50 meetrit. Pärast sirab hele kevadpäike. Eile kuulsin NHE-maha taga mingit vinti.
Ja tööd, tööd on ka nii, et jätkub. Seekordne puhkus oli lühike, aga sisutihe ning häälestas sedavõrd töömaailmast ära, et minugi poolest võiks esimene puhkusejärgne töönädal kulgedagi sellises tempos, et esimesel päeval näidatakse ainult, kus on töölaud; teisel näidatakse, kuidas arvuti käima läheb jne.
Kohtan NHE-majast väljudes rootsi kolleegi A-t, kes teatab, et kuu aega tagasi mu pandud ebarahuldav hinne kinnitati ära, st komitee veendus, et oli tõesti ebarahuldav.
Õhtul kella kuuest nn tikkimisüritus, kus sõidame kolleegi M kööki kartulisalatit tikkima ja hakkima. Mina puhastan kilu, mida ma vilumuse puudumise tõttu (me oleme ostnud ainult kilufileed, mida ei ole vaja enne söömist mitu tundi puhastada, kuigi kolleeg M2 väidab: "Aga nendel pole ju üldse õige maitse!" – aga käed jäävad puhtaks) teen taskunoaga ja oma parimaid mudeliehitusoskusi rakendades [vt kõrval ühele maketile lisatud 2,7 mm pikkuse ja 7 osast koosneva hobuse mitu korda üleelusuurune pilt]. Viis inimest ühes köögis on siiski väga palju, eriti kui kaks neist suitsetab, mille peale mulle meenub teadagi Fawlty Towersi rotijaost fraas evidence of smoking in the food preparing area. Teadagi, et riietele jääb külge intensiivne suitsu-, mitte kilulõhn. Pusa tuuldub rõdul öö läbi.
No comments:
Post a Comment