Ja siis hakkab pikk kohvikuotsing. Et saksa linn, küll vahest kuskil mõni kohvik on. Kammime kogu vanalinna läbi, satume paari sobimatusse kohta, aga lõpuks peaaegu vajaliku ka leiame. Tellime seal roa, mida oletame olevat täidetud pannkoogid. Kui need umbes tunni pärast lauda tuuakse, selgub, et pann on, aga kooki pole, nii et minu ja E toit on tegelikult pannitäis küpsetatud krevette ja paarteist oliivi kastmes. Pole samuti paha. Kohvi juurde saab täitsa head kooki.
Kohvikust väljudes keerame ümber nurga, sest meile jäi seal silma ühe kunstipoe ees sisekujunduseks vajalik plekist marabu hinnaga tühised paarkümmend raha. Käin müüjalt üle küsimas, kas me näeme sildil hinda ikka õigesti; näeme tõesti. Müüja kurdab, et neil nii suurt kilekotti ei ole, nokk jääb välja paistma; vastan, et mul pole sellest midagi, las paistab!
Seejärel tagasi jaama, jaamatee on järjekordselt täis inimesi ja tuleb vaadata, et nad marabu noka otsa ei jookseks. Rong on seekord nn piirkondlik ekspress, mis peatub igas teises jaamas ja sõidab tagasi T-sse ainult poolteist tundi. Plekklinnuga on lihtne, sest tema seisab püsti ise.
Edasi teeme kiire tiiru T-s, toomkirikus ja jumalaema kirikus (mis on vastavalt Saksamaa vanim kirik ja väidetavalt Saksamaa vanim gooti stiilis kirik) ning siis käime korraks ka Marxi maja ees. Jah, kas oleksin võinud 25 aastat tagasi, pioneeripõlves arvata, et tuleb kord aeg, kui ma seisan Karl Marxi sünnimaja ees, kaenlas plekist marabu?
Siis edasi raamatupoodi, kus dr-d E ja T otsivad oma eriala sobilikke kitlitasku-käsiraamatuid (ning E selle ka leiab), siis kaubamajja ostlema. Marabu muidugi ikka kaenlas (leian, et seda saab kanda ka, nokk allapoole). Siis jaama ja tagasi, jaamast saab sobivasti bussi peale.
Õhtul tutvume sedapuhku kohalike punaste veinidega. Leiame, et kohalike valgete vastu nad siiski ei saa.
No comments:
Post a Comment