N, 312. päev: reinuvader

Hommikul jõuab korteri kraamimine põrandapesuga võiduka lõpuni.

Tööl õudne rabamine, justkui siin ametis olemise esimese aastapäeva tähistamiseks on mulle sattunud tõlge, millele tuleb tingimata panna hinne ebarahuldav, sest varaseimas halvimas tõlkes oli raske sisuviga paari lehekülje kohta, siin aga on neid igal leheküljel keskmiselt kaks, rääkimata sellest, et tõlkija on jätnud viidatud määrusest või isegi ESTERMist terminoloogia järele vaatamata.

Pusin ja pusin, sest 16.30 toimub arvutis Windowsi ja Office'i uuendamine ning edasi saab seda kasutada alles homme hommikul. Jama on see, et nii selle õõvtõlke kui ühe meditsiiniteksti tähtaeg on homme 10.00 ning tingimata täna õhtuks on vaja üle vaadata rohkesti pisitõlkeid. Selge see, et kõiki ei jõua. Kirjutan plaaniosakonda ja pakun, et selle õudtõlke tähtaega võiks nihutada reedel, ütleme, kella 15.00 peale. Nii tehaksegi, mis tähendab, et umbes keskpäevast pühendun pisitoimetustele, mis valmivad kell 16.15, siis panen arvuti kinni ja kontrollin meditsiinitõlget paberil. (Varsti panen arvuti siiski käima, sest ega väljalülitatud arvutis siis saa ju tarkvara installida.) Kell 16.45 tuleb üks itimees mu kohale, ise istun ikka veel puuduva toanaabri kohale ja kella 17.20-ks saan teise tõlke üle vaadatud ning lähen minema.

Kirikmäe prismas viimaseid vajalikke asju.

Borsti raamat on jõudnud keskaegse ruumikäsitluseni ja saan teada, et praktilise matemaatikaga oli keskajal kehvasti, ainus tehe, mida enam-vähem osati, oli liitmine (aga kaupmehed ei pannud vigu eriti pahaks). Jagada oskasid vähesed ning selle asemel kasutati taas liitmist ehk proovimist, kui mitu korda mingi arv suurema sisse mahub.

Korteris lõpuks söön; et hommikusööki ei jõudnud võtta ega lõunal käia, oli kogu päevane söök seni tops masinakakaod (104 kcal).

Viimase 16. bussiga lennujaama E-le ja T-le vastu, kohal umbes kell 22, lennuk peab saabuma kell 22.30, aga hilineb, saabub alles kell 23.05. Bussilt tulles nägin peatuses ähmaselt (kuivõrd sodingu alt paistis), et äripäeviti läheb viimane buss linna poole kell 22.58, ja lähimast peatusest on korterini kõndida ainult umbes poolteist kilomeetrit. Aga lennuk hilineb ja istume taksosse.

E kaval plaan kuulda mind taksojuhiga prantsuse keelt rääkimas kukub läbi, sest mul on kaasas aadressiga silt, mida juhile näitan. Takso on nagu äraspidine Šveigi hullumaja – väljast palju suurem kui seest, mul on põlved tugevasti vastu kindalaegast ja mõtlen, et ma parem ei mõtle, mis saab minu reieluudest, kui auto peaks millelegi otsa sõitma. Sendi-nimelises linnajaos jookseb üle tee rebane.

Korteris tervitusvein ja ananass (Kõrgmetsa maksimarketis müüakse kooritud ananasse, kusjuures erinevalt Kirikmäe prismast on need vedelikku läbilaskmatus kilekotis). Kolme inimesega on veidi probleeme, sest hetkel on toole täpselt 2 tk.