P, 322. päev: hüva nõu nüüd kallis tõest'

Eesti seltsi elamusrohke matk, pika matkaseeria 2. osa Savijõe äärest kaarega mõni kilomeeter ülesvoolu sportliku nimega mineraalveekülakesse.

Jutu järgi tundub, et enamik seltskonda on olnud ka eelmisel matkal; kirjeldan oma matka nende jälgedes.

Matk on elamusrohke ses suhtes, et varasemast kogemusest (eelmine matk) teadsin, et plaanitud rajal on koolmekohad, kust kuiva jalaga üle ei saa, ja see oja kohiseb juba kaugele ähvardavalt. Ja ei saagi. Läheme ringi, aga paraku viib ka see rada algul kolmes (!!), pärast veel ühes kohas üle ojja asetatud kivide, mis on täna kohisevate ja pulbitsevate sogaste voogude all. Esimesest saavad üle neli osavamat üle langenud puude üle, aga teised ei saa ja nii kõnnib kaks seltskonda, teine teisel pool oja, ligi kilomeetri ülesvoolu lähima sillani. Osa sellest kulgeb metsas, mis on täis langenud puid ja okaspõõsaid. Võsas ilma kinnasteta käia ei saa ja näokaitse oleks ka täitsa tore, kui seda vaid oleks.

Kaart kulub ka ära. Nii marjaks kui auklikuks.

Ja kotis on mul peale võileibade ja teetermose ja kuivade riiete (pusa, kindad, sokid; pusa läheb isegi vaja, kui läheme pärast aega parajaks tegema ja sooja jooki manustama ning seal jope seljast võtan, sest ei ole sünnis istuda inimeste seas alussärgis ja umbes 8 soojakraadi tõttu mul II kihi riietus puudub) ka kulp ja praadimislabidas, sest meenub, et jaama kõrval on pood pühapäeva hommikul lahti ning vähemalt labidat läheb õhtul vaja (tegin eile makaroni-hakklihamöginat – mul on nüüd pann, aga pannilabidat seni ei olnud). Samas unustasin maha taskunoa.

Vahepeal on kosk, mille lael üritatakse ka prügikotikõndi läbi oja (tulutult).

Teises kohas (kus on üksik ületus­koht) saab kolmest ületus­kohta uurima läinud inimesest üle ainult üks (lennates nagu lind või õigemini ronides mööda väga peeni­kesi puuoksi), aga peab teisest kohast tagasi tulema. Kui ta tagasi­tuleku kohta otsib, hakkab umbes selle koha peal metsa kohal tiirlema üks kull, mis annab alust makaabriteks naljadeks.

Sammuloenduri järgi on matka pikkus 18 km, Google Earthi järgi 12 km, mine võta kinni, kumb on tõsi! Vahest astun väga lühikesi samme.

Ehkki kogu aeg ei saja ning vahe­peal on isegi päikest, on tee enamikus väga mudane, pärast­poole on täiesti suva, kui mudaseks saapad saavad, ja libe. Tagasi­sõidul rongis püüan meenutada, mis värvi saapad tegelikult on. Aga jalg on siiski kuiv ja pori saab õhtul maha pesta. Ville ka ei ole, tänu kahele soki­paarile (siis hõõrduvad vastamisi kaks sokki, mitte sokk ja jalg).

Rahvast on 11 inimest (9 eestlast ja 2 lätlast) + 1 koer. Koer on borderkolli; kui see pärast bussis matka alguskohas maha läheb, siis ütleb keegi "tsau!" nii koerale kui koeraomanikule ("Tsau! Tsau!"), mille peale keegi leiab, et ei ole chow chow, kolli on hoopis!

Samas tagasisõidul lahendub ka kiirteesilla müstiline bilokatsioon (et algul on ees ja sõidad alt läbi, siis tee keerab ja sild on uuesti ees). Tegelikult ongi sildu kaks, teine on väiksem ja ei lähe üle jõe.

Rongis satub osa seltskonda istuma vahesse, kus on üks noorsand, kes vahib ühele meie seast pikalt suhu ning taas meenutatakse mu aprillikuist rongilugu, kuidas istusin kogemata samas vahes soome koolilastega ja kuidas ma pidin pingutama, et mitte välja näidata, et ma saan nende "salakeelest" vabalt aru. Selgub, et noorsand on taanlane. Rong siseneb jaama lõuna poolt. 3 km jalgsimatka asemel läheb õnneks, tuleb 125. buss, nii et ajaks, mil ma jala kohale jõudnuks, on mul juba saapadki pestud.